Keeldude ja käskudega lapsi ei saa

Loen ja imestan, kuidas enamik ajakirjanduse vahendusel välja pakutud lahendusi iibe tõstmiseks on repressiivse iseloomuga, mille tagajärjel peaks naisel puuduma muu eneseteostuse väljund kui laste saamine.

Minu silmis on see inimkapitali raiskamine. Inimeste annete ja oskuste raiskamine. Ma ei ole rahvastikuteadlane ega pretendeeri teaduslikule lähenemisele. Samas olen ma sihtgrupp nii mitmeski mõttes. Kiretud numbrid näitavad, et eesti naisel on parem haridus, pikem eluiga ja väiksem töötuse määr kui meestel. Kus on majanduslik loogika, kui me harime oma naisi ja siis sunnime nad mitmeks aastaks koju jääma ja kvalifikatsiooni kaotama?

Me kõik teame lugusid sellest, kuidas tubli eesti naine tõi põlluserval lapse ilmale ja asus mõne tunni möödudes usinasti uuesti kartulit võtma. Sada viiskümmend aastat tagasi ei mõelnud üks terve mõistusega maainimene, et täies elujõus naine peaks olema „lapsega kodus“ ja tööjõuturult eemal. Lapsi hoidis ikka pere kõige väetim ätt või varateismeline, kellest talutöödel eriti asja ei olnud.

Lapse saamisel on väga oluline kindlustunne, teadmine, et ma saan hakkama. Seetõttu sünnitabki eesti naine nii mitu last, kui ta on üksi võimeline üles kasvatama. Kui küsida, mis ärgitaks teda rohkem lapsi saama, siis ütleks ta tõenäoliselt, et eelkõige paindlikkus. Võimalus soovi korral kiiresti pärast lapse sündi tööjõuturule tagasi tulla. Vajadusel osalise koormusega ja vanemapuhkust vanemate vahel paindlikult jaotades kuni selleni välja, et mõlemad vanemad on osaliselt tööl ja osaliselt vanemapuhkusel.

Ilmselgelt tuleb tänapäeval vanaaegse suurpere osa funktsioone kogukonnal, kohalikul omavalitsusel või ka tööandjal üle võtta. Ma ei pea silmas ettevõtte palgatud lapsehoidjaid, kuid miks mitte büroohoonetes asuvaid laste päevahoiu kohti, kontorite lastetubasid ja töökoha lähedal asuvaid lasteaedu.

Suur osa minu töökaaslastest on viljakas eas noored naised ning iga kord, kui keegi neist titeuudistega tuleb, ma rõõmustan. Ja leian võimaluse, kuidas neid vanemapuhkuse ajal tööalaselt rakendada, olgu siis mõnda projekti juhtima või väikese koormusega pidevalt panustama.

Ja kui nüüd keegi hüüatab, et paindlik vanemapuhkus, tihedam lastehoiuvõrk ja osaajaline töö on kallis, siis tõesti, nii see on. Kui aga iibe tõstmine ja rahvastikupoliitika on riigi jaoks oluline, siis tuleb sinna ka suunata ühiskonna elu mõjutamiseks olemasolevad hoovad. Riigil on selleks kaks võimalust: panustada rahaliselt ja reguleerida seadustega, kuid mõlemal juhul peab riigi tegevus olema suunav ja soodustav, mitte repressiivne.