Ebamõistlikud maksuotsused viivad Lätti

Tuntud on ütlus, et maksudega ei mängita. Tegelikult maksupoliitilised otsused on poliitpraktikas üpris levinud igal pool. Ka meil. Pigem on küsimus maksupoliitika terviklikkuses ja tarkuses, tagamaks majandusarengu soodustamist, sest see on kõigi teiste valdkondade pikemaajalise arenguedu eelduseks. Samas riigieelarve vajadused on alati ees võimalustest ja selliselt pidevalt survestamas maksude tõstmist.

Winston Churchillile omistatakse väidet, et ükskõik kui palju poleks riigieelarves raha – ikka on vähe. Eks ta nii ongi. Eriti valimistsükli valimisaastatel on lubadused tõsta kulutusi rahuldamaks rahulolematuid või meelitamaks muid valijagruppe parteipoliitiliselt liiga ahvatlevad, et neid suurema pildiga seostada.

Michael Faraday oli kord vastuseks tema katseid jälginud Britannia rahandusministri lord Gladstone’i küsimusele, mis on sellest kõigest kasu, vastanud, et „ikka on, sest varem või hiljem Te ju maksustate selle“. Nali naljaks, aga valitsuste himu eelarvetulude kasvatamiseks maksude kasvatamisega on vääramatu.

On vaja aru saada, kuidas see mõjub maksustatavale valdkonnale ja selle osalistele ning millised on sellest mõjust tulenevad arengud lühemas ja pikemas perspektiivis. Igal juhul poliitiline argument stiilis „ei juhtu nendega midagi“ või „ei see neile midagi tee“ ilma seda toetava korraliku ja sügava ekspertiisita on kurjast, et mitte öelda saatanast. Kuigi võib ju hetkel mõnusat poliitilist profiiti tuua. Ka meil Eestis pole näidete järele kaugele vaja minna. Ainult Lätti…

Samas maksupoliitiline instrument on valitsuste käes üks väheseid kõrvuti mitmesuguste regulatsioonidega, mille abil nad suunavad oma riikide majanduslikku arengut. Maksudest tuleb rääkida, neid teemasid tuleb uurida ja analüüsida ning ka vajalikke uuendusi maksupoliitikas ellu viia, eriti siis kui senised lahendused muutunud keskkonnas enam pole efektiivsed.

Küll aga ei tohi mingil juhul kasutada maksupoliitilistes aruteludes hädavajalikku ratsionaalsust halvavaid argumente, mis pole muud kui tavapäraseid massiteadvuse alamatele instinktidele rõhuvad poliitloosungid. Sama kehtib ka hädakulutuste katmise vajadusele rõhumise kohta. Meil ei jätku pensionideks või mingiteks muudeks mõistetavateks kulutusteks raha – tõstame makse.

Kulu vajadus ei tohi olla primaarne, vaid prognoositav mõju majandusarengule. Selles valguses oleks kuldreegel, et investeeringuteks alati enne kui jooksvateks kuludeks.

Eriti tobedad on argumendid stiilis “aga nii on teistel”. Esiteks, nemad jõudsid tänase seisuni oma teid pidi ja tihti üpris pikaajalise arengu tulemusel. Teiseks pole meie tänased ja homsed olud kunagi võrreldavad nende kunagiste oludega. Kolmandaks, ajaloolis-kultuurilised erinevused mõjutavad isegi sarnaste meetmete toimet eri riikides erinevalt. Neljandaks, kogu maailmas tugevneb konkurents teadmiste ja oskajate spetsialistide pärast ning üha enam konkureerivad omavahel majanduskeskkonnad. Armutult.

Viiendaks, EL ilmselgelt liigub maksude ühtlustamise suunas. Oleks arukas oma otsuste juures ka neid arenguid silmas pidada, et mitte eksida. Kuuendaks, maksupoliitika peab jälgima objektiivselt toimuvaid struktuurseid muutusi nii majanduses kui tööjõuturul ja neile soovitavalt ennetavalt reageerima. Seda aga ei saa teha korraliku analüütilise baasi olemasoluta. Ning lõpuks seitsmendaks, majanduskeskkonna konkurents on meile ebasoodus, arvestades nii meie turu mastaape, tööjõuturu ja demograafilist olukorda kui geograafilist asendit. Väikese ääremaana peame me eristuma jätkuvalt Euroopa südamaast, et olla atraktiivsed investoritele.

Kuna aga alanud valimiskampaanias tundub, et maksuteema on üheks peamiseks ja kõik kipuvad sellest arvama, siis teen seda ka mina.

Pakuks omalt poolt arutamiseks-analüüsimiseks tulumaksust rääkides, et ennem tehkem käibemaksu väike tõstmine, siis alles progressiivne tulumaks üksikisikutele, mida praegu nagunii ju vormiliselt muu sildi all konterbandina sisse smugeldatakse. Sealhulgas kasutades ära kogutulu trikki, mis toob ühte potti kokku kõik tululiigid. Muidugi mõistliku skaalaga nii määrade kui maksustatavate astmete mõttes. Näiteks 0-15-20-25% vastavalt sissetulekult tulumaksuvaba miinimum 500, 1000, 3000 ja 6000 eurot kuus. Samas tuleks fikseerida mingist tasemest alates sotsiaalmaksu lagi.

Ettevõtete tulumaks on mõeldav, aga tasuks määraga olla eriti ettevaatlik, see fikseerida ühtsena ja mitte ületada 10-12%. Ning seejuures eristada alles alustavaid ja turul stabiliseerunud ettevõtteid, sest esimestele on tulumaksuga maksustamine karistava iseloomuga. Ning ammu tegemata maa ümberhindamine tuleks ka lõpuks ometi ära teha. Isegi enne, kui tulumaksu kallale minnakse.