Eesti pealinnad 2.0

Eestil on väärtusi, millest me ise aru ei saa. Lõuna-Eesti metsade vahel on saunamaja jõekese kaldal, mida omanik Airbnb vahendusel välja üürib. Saunamaja taga on kuivkäimla, sest majas tualetti ei ole. Sooja vett enda pesemiseks saab ainult siis, kui sauna kütta. Elektriboileriga dušši ei ole. Vaatamata nendele spartalikele tingimustele on saunamaja isegi detsembris, jaanuaris ja veebruaris välismaalastele ühe või kahe nädala kaupa pidevalt välja üüritud.

Puhas õhk, vaikus ja euroopalik teenindus on narkootikumid, mida Singapuri, Moskva või teiste suurlinnade elanikud Eestis kaifimas käivad. Meie ise ei saa sellest aru, sest see tundub nii tavaline. Samamoodi kui on kuivkäimlaga saunamajja võimalik miljardite turistide hulgast leida ööbijaid, on võimalik leida diginomaadide hulgast ka Eestit töökohana väärtustajaid.

USA ühe tuntuma disainibüroo IDEO üks disaineritest kolis USAst ära Eestisse, sest tema sõnul saab ta siin leida ja teostada põnevaid projekte kiiremini kui USAs.

Saksamaalt kolis Rõugesse BMW autodele voolujoonelisi detaile loov disainer ja tõi aasta pärast oma pere siia kaasa. Ta lapsed käivad nüüd Eesti koolis.

Lõuna-Aafrika Vabariigist kolis Moostesse tipptasemel jahivibusid käsitööna valmistav meister.

Seda nimekirja saaks veel päris pikalt jätkata.

Väikeasulate tugiprogramm

Eesti väikeasulatel on kombeks Eesti sees nähtavuse tõstmiseks tituleerida ennast pealinna tiitliga. Garri Raagmaa on soovitanud lisaks nimebrändile rääkida oma piirkonna lugusid ja seeläbi luua emotsionaalne side ning tõmme.

Kui panna need asjad kokku, siis peaksid kõik Eesti eesrindlikud väikeasulate kogukonnad mõtlema, millise pealinnana tahaksid nad saada tuntuks diginomaadide hulgas. Kas Moostest saab maailma vibupealinn? Kas Rõugest saab voolujoonelise disaini pealinn? Kas Põlvast saab mõttemustrite murdmise pealinn?

Väikeasulad ei pea ootama jääma, kuni õnn neile naeratab ja mõni äge diginomaad nende juurde elama satub. Nad saavad ise ohjad haarata ning teha ise mõne kitsa valdkonna nomaadidele ahvatlev pakkumine.

Kindlasti ei ole see väikestele kogukondadele lihtne ülesanne. Pakkumise tegemine eeldab ka praeguse keskkonna arendamist. Ei piisa ka sellest, kui reklaamime, et ootame kõiki diginomaade. Seetõttu on vaja avaliku ja erasektori ühispingutust ja diginomaadide pealinnade loomise tugiprogrammi väikeasulatele.

Diginomaadide pealinna arendamine on samuti suurepärane võimalus tuua kogukonda tagasi maailmakogemusega noori. Pealinna arendamine väikeasulas pakuks neile põnevaid maailma mastaabiga väljakutseid ja arenguvõimalusi ning samas rahulikku elukeskkonda.

Aidata kohalikul kogukonnal mõelda läbi võimalused ja leida lahendused diginomaadidele “pehme maandumise” pakkumiseks nõuab kindlasti kogukonnavälist tuge, pühendumust ja kannatlikkust. Aga see on tasuv investeering.

Jääb vaid üle hinnata, kui palju oleme me riigina valmis investeerima, et maapiirkondadesse tekiks 50 000 kahekordse Eesti keskmise palgaga globaalselt konkurentsivõimelist töötegijat ja maksumaksjat.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Autor: Kalev Kaarna