Ühendusteta jääb elu seisma

Eestis on käimas kohe mitu diskussiooni suurprojektidega seoses. Meedia- ja eriti sotsiaalvõrgustike pildis kipuvad valjemini kõlama eitavad või negatiivselt kahtlevad seisukohad. Seejuures käib valdav osa diskussioonist sama rada pidi, kus ratsionaalsel analüüsil tuleb konkureerida emotsioonide, eelarvamuste ja uskumuste väheinformeeritud, kuid seda jõulisemate seisukohtadega. Nagu ütleb hea sõber Jüri Raidla, oleme teel tõe-eelsesse Eestisse. Õigemini tagasiteel vist.

Lisaks veel klassikalise nimby (not in my back-yard – mitte minu tagahoovis) tugev motivatsioon ja uued ideed Eesti arengustsenaariumiteks, mis põhinevad muu hulgas kahanemisel või pastoraalsel naturalismil. Olgu kohe mainitud, et viimastel on täielik õigus olemasolule, kuid ka nende realiseerimisel kehtivad teatud objektiivsed seaduspärasused, mida ignoreerida poleks vähemalt eestlaste eneste nii hinnatud terve talupojamõistuse seisukohast üldse mõistlik.

Olen jõudnud arusaamisele, et Eesti, olles ammendanud oma senised üleminekumajanduse reservid ja ressursi ning jõudnud lääne heaoluühiskonna lävest üle, kuid jäädes kinni teatud klaaskatuse alla, on nüüd teelahkmel. Tuleb valida uus arengumudel, mis seejuures oleks jätkusuutlik ja kindlustaks ka edaspidi teatud heaolustandardi, mis küll ei pruugi kõigi ettekujutuses tähendada tänast lääne tüüpi tarbimisühiskonna tipptaset. Jättes kõrvale atraktiivse majandus- ja laiemalt sotsiaalse keskkonna arendamise ja isegi riigireformi hädavajalikkuse enamdiskuteeritud teemad, tahaks rõhutada tänase vihase suurprojektide ümber toimuva diskussiooni valguses hoopis teist momenti.

Nimelt ei tunne inimtsivilisatsiooni ajalugu näiteid edukatest ühiskondadest ja konkurentsivõimelistest majandustest, mille taustal poleks arenenud taristut ja unikaalseid või vähemalt väga konkurentsivõimelisi majandusvaldkondi, spetsialiteeti või tootjaid. Põhimõtteliselt – kui ikka teed polnud, siis polnud ka arengut, mis on ikka kulgenud piki taristut. Olgu vanemal ajal piki veeteid ja mereäärset, või hiljem näiteks raudteid. Meie endi piirkondlikku arengut on viimased väga tugevalt mõjutanud. Mereteedest ja Hansaliidust, enne seda ka jõgesid kasutanud suurest ida kaubateest ajalookursuse kaudu ikka teame. Aga vähem mõistetakse, et sisuliselt juba Vene tsaari ajal paika pandud raudteetrassid on määranud paljude praeguste meie majanduse tõmbekeskuste arengu, olgu selleks Jõgeva, Valga, Rapla, Tapa jne.

Majandusarengut aga on alati vedanud just majandusekesed elik tõmbekeskused. Tulevikus hakkavad väidetavasti kogu globaalarengut määrama kuni kakssada megapolisest keskust. Keskused aga on alati vajanud ja vajavad edaspidigi nii omavahelist kui ka tagamaaga võimalikult head ühendatust. Seda pakub taristu. Selleta ka heade eeldustega keskuste edulood hääbuvad. Ajaloost on see hästi teada. Tundub, et Tartu on otsustanud just sellel teel edasi liikuda, seda enam, et jätkub perversne olukord, kus meie väikeriigi kaks suuremat ja olulisemat keskust on nii nigelalt ühendatud, mis viib paratamatult majandusliku ja muu arengumotivatsiooni pigem mereäärsesse Tallinna. Kuid isegi linnriigiks kujunev Eesti vajab ikkagi taristut, nii sisemaist kui ka rahvusvahelist. 

Viimase tähtsus on meie väikesele Euroopa südamaa mõistes servariigile eriti suur. Sealtpoolt vaadates pole meil mingeid eeliseid – ei turu suurust, tööjõu saadavust ega paraku ka piisavat ühendatavust. Samas rahvusvahelises mõõtmes on meil šanss küll teatud hub’ina maailma majandusvõimu keskuseks kujunevale Kagu-Aasiale. Sest me oleme nende jaoks potentsiaalselt kõige paremini platseeritud sisenemispunktiks neist geograafiliselt kaugelasuvasse visuaalselt Euraasia ääremaaks olevasse poolsaarekujulisse Euroopasse. Vaadake gloobust või Hiina kaarte, kui ei usu just lapiku maa teooriasse… Kuid selleks peaks meie piirkonna taristu vastama sellise mastaabiga huvile!

Meil aga on tugevnemas mõttesuund, et nii ongi hea, et servakese peal. Saame siin metsa taga põlluveerel kõik maailma tõmbetuuled vaikselt ja loodusega harmoonias üle elada. Kui me tõesti nii tahame, siis olgu, aga peaks see valik uueks ühiskonna edasiarengu mudeliks ikka ühemõtteliselt läbiarutatud ja otsustatud olema. Praegu aga tundub, et pigem me tahaks ikka suuremat heaolu ja jõukamat olemist saavutada, kus ei peaks pidevalt raadama ja saaks tegeleda meeldivate ja huvitavate asjadega. Kuid see ju eeldab piisavat heaolutaset. Materiaalses mõttes.

Kust see küll tuleks? Ilma kvaliteetse ja konkurentsivõimelise siseriikliku ja rahvusvahelise integreeritud taristu peal toimivate kommunikatsiooni ja ettevõteteta seda saavutada on võimatu. Järsku oleks siiski mõistlik proovida arutada asju ka sellest perspektiivist?