Kasutagem andmeid andekamalt

Eduka Eesti arvamuskonkursile laekub igal aastal mõni töö, mis teeb ettepaneku paremini kasutada ja süstematiseerida neid andmeid, mis meil – eelkõige siis riigil – juba olemas on. Rõhuasetused ja eesmärgipüstitused on erinevad, kuid kõik need mõttekäigud lähtuvad õigest eeldusest, et riigi käes on suur hulk meie andmeid ja mõistlik oleks kasutada neid paremini, kui seda praegu teha osatakse.

Omal moel on seda eesmärki nüüd ellu viima asunud statistikaamet, mis hakkab valitsuse otsuse kohaselt end kujundama andmeagentuuriks – mis ei küsi kunagi ettevõtja käest mis tahes andmeid mitu korda, küll aga oskab vastata kelle tahes Eesti ühiskonnaga seotud küsimusele. Kõlab ambitsioonikalt! Seni pole statistikaamet kindlasti see koht olnud, kuhu mõne ühiskondlikku üldistust ootava küsimusega pöörduda.

Iseenesest õige ja mõistlik sihiseade, aga tulemust mõõdame ikka alles siis, kui asjast on asja saanud – toimetuse mõõdupuu on muidugi mõista ettevõtja rahulolu. Senimaani pole ettevõtjatel statistikaameti kohta just ülearu palju häid sõnu jagunud. Pigem on toimetusse jõudnud pahaseid kurtmisi, et riik ühtesid ja samu asju mitu korda küsib, ja et statistikaametile andmete esitamiseks kulub hirmsat moodi aega, võta kas või eraldi inimene tööle, kes riigiasutustele aru annab. Vihasemad mehed tahaksid selle statistikaameti üldse kinni panna – moodustaks õige maksu- ja muudest ametitest IT-lahenduste abil umbes 50inimeselise üksuse mõne ministeeriumi koosseisus, ja asi ants.

Jättes kõrvale kohemaid peale kippuva miks-alles-nüüd-küsimuse – sest andmete mitmekordne küsimine on tõesti ettevõtjate aastatepikkune mure – mööname, et statistikaameti kujundamisel andmeagentuuriks võiks sügavam mõte olla küll. See, et andmeid päritakse neilt, kellelt andmeid kogutakse, vaid üks kord, on esmane ja elementaarne. 

Teine ja mitte sugugi vähem tähtis on aga andmete analüüsimise võimekus. Andmete olemasolu ja hulk ei ole enam iseenesest ju tänapäevastes kontekstides mingi väärtus. Kui küsimus on, miks nad neid andmeid koguvad, ja vastus on: sest nad saavad! – siis on ilmselt midagi valesti. 

Aga meie tahame muidugi teada, kas see 11 miljonit eurot ümberkorralduste peale on ikka hästi kulutatud raha. Kui palju ministeeriumi analüütikuid siis ikkagi tööturule muid kohti taotlema jõuab, kui kõik targad pead statistikaametis suuri tegusid teevad? Statistikaamet võiks muidugi ollagi nullbürokraatiaprojekti see lüli, kes võtab ära kõik aruandlusvalud ja jagab targalt analüüsitud andmeid kõigiga, kes neid oma tööks vajavad ja küsida oskavad. Ent kust reformi peale kuluvad miljonid kokku hoitakse, pole seni kahjuks teada.

Senimaani pole nullbürokraatia projektil küll kahjuks säravaid vilju ette näidata ja selle taustal ei julge toimetus statistikaameti reformimise asjus ette ülearu optimistlik olla. Pigem on bürokraatia vähendamise eesmärk kippunud saama uute komisjonide, töörühmade ja muude kogenemiskohtade loomise ajendiks. Või siis asjaomaste endi, lugeja huvides lühendatud kokkuvõttes: “Lähtuvalt ministrite nullbürokraatia komisjoni kohtumise [...] ühisest otsusest, et nullbürokraatia projektiga on vaja jätkata, teeme valitsusele ettepaneku pikendada rakkerühma tööd 2018. aasta lõpuni.”