Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Käsitöö renessanss võiks võileibadelt edasi liikuda
Karin PaulusFoto: Mariliis Heinamaa
Heale Eesti disainile oleks maksujõulist tarbijaskonda piisavalt, napib vaid tootjaid, kes sellesse panustada julgeksid, kirjutab kunstiteadlane Karin Paulus.
Kui Evelin Ilves pakkus paar aastat tagasi disainiturul käsitöövõileibu, naersid paljud endal hambad kurku. Ometi ilmestab oma valgete käekestega tehtud võiku väga hästi tendentse, mis toimuvad Eesti ettevõtluses.
Pusserdatakse teha puidust lipse ja lõikelaudu, tehakse imetillusid eripruule, müüakse tervist ja kooselu ravivaid kristalle ning vabastavat hingamist. Kartuleid (28 senti kilo), või pigem ikka bataati, küpsetab nüüd mitte ainult vaene pensionär, vaid teadlik mahedik.
Ometi oli Nõukogude aja lõpu ja omariikluse taastamisega tekkinud nullpunkt tegelikult väga perspektiivikas. Meil oli ripakil palju lahedaid suurettevõtteid, mil küll sageli oli kergelt vanamoodne sisustus, ent palju häid spetsialiste ja kifte tooteid. Võime kurvastada nutikate afääride järel lõpetatud eesti disaini uhkuse Lutheri vabriku järelkäija vineeri- ja mööblikombinaadi tootmistegevusest lahti saamise ja kinnisvaratehingutele pühendamisega. Ometi oleks turgu ju tänagi ülinooblitele ja mitmeid Euroopa modernismipioneere mõjutanud lahendustele. Painutatud põhjaga toole, kübarakarpe, kohvreid ostaks ilmselt hipsterid üle Euroopa.
Hingusele läinud Estoplast ja Tarbeklaas võlusid modernistlike puhaste vormidega, mida oskavad täna hinnata nii kodukujundajad kui ka kollektsionäärid. Peale Standardi polnud tegelikult ühtki, kes oleks julenud 1990ndatel panustada kohalikesse disaineritesse ning oma identiteedi uhkesse väljamängimisse. Pärnu Linakombinaadi mustrites ja Marati toodangul oli ilma liialdamata Marimekko potentsiaali, ent otsustajad valisid arema, disaini sugugi mitte panustava lähenemise. Jah, allhange aitas üle elada mitu kriisi, ent pikas plaanis oleks iseseisvam mõtteviis paljud ellu suutnud jätta.
Disain on jäänud väikefirmadesse
Täna on paljud ettevõtjad jõudnud ringiga arusaamiseni, et oma toodangusortiment ja vahest ka suisa nägu ehk siis bränd oleks ka täitsa tore nähtus. Siiski pole väga meeldivaid ja veenvaid lugusid jutustada, sest disainerite meeskonda ei raatsita pidada ning nõnda ongi tulemus täpselt selline, nagu oodata on – juhuslik ning põlve otsas tehtu jumega. Seda lõtku täidavad väikefirmad, mõned päris andekad, teised pigem hampelmannid, kelle pudi-padi nüüd sarnaselt muistsete aegade ARSi ja UKU sõbade ja nahkkarpidega sünnipäevakingiks soetatakse.
Ometi tahaks, et päris disain, mis tähendab ikka vajalike esemete (jumala eest, kas või viisakamate supikausside näol) masinatega tootmist, ka august väljuks, sest teadlik kohalikku päritolu ja kvaliteeti hindav publik on meil juba olemas. Suisa nii suurel hulgal, et isegi käsitöövõileibadele jätkub.
Autor: Karin Paulus