Missugusel OÜtajal on põhjust karta?

Viimastel päevadel on löönud laineid OÜtamise teema. Maksuamet on andnud nimelt teada, et lähikuud muutuvad põnevaks nende töötegijate jaoks, kes on saanud oma ühingu kaudu tööandjalt raha ja võtnud selle dividendidena välja, seejuures palka ja tööjõumakse tasumata. Samuti puudutab see neid tööandjaid, kes eelistavad maksta palga ja tööjõumaksude asemel kinni teenuste arveid, ja ka neid äriühinguid, kus ainuosanikust juhatuse liige maksab endale aktiivse tegevuse eest palga asemel dividende. Kirjeldatud olukordadega tegelemiseks on maksuamet koostanud eraldi juhendi.

Ettevõtjate kaitseks on astunud välja paljud ärimehed, maksuspetsialistid ja poliitikud, väljendades pahameelt nii maksuhalduri kui ka juhendi vastu. Ettevõtlusvabaduse toetamise seisukohalt on selline tegevus igati õigustatud ja kiiduväärt. Samas on olukord teatud määral küsitav nende seisukohtade puhul, mis ütlevad, et maksuhalduri tegevus on kehtiva õigusega vastuolus, kuna maksuhalduri juhendil puudub õiguslik alus. Lisaks on avaldatud arvamust, et ühemehe-äriühinguid maksuameti kampaania üldse ei puuduta. Ka sellesse väitesse tuleks suhtuda ettevaatlikult.

 

Et lugeja õigesti mõistaks, siis olgu öeldud: ma ei väida, et juhendil on maksustamise valguses õiguslik alus olemas – kaugel sellest. Küsimus on pigem selles, et maksumaksjate kaitsjad soovivad luua sellest dokumendist midagi, mida see tegelikult ei ole, jättes seda kritiseerides olulise tagaplaanile. Sama hästi võiks maksuameti kirjatükk kanda pealkirja „Ametniku mõtted selle kohta, kuidas asjad peaksid käima“ või „Üheksa korda mõõda ja siis alles lõika“. Selline pealkiri annaks juhendi mõtte paremini edasi, kuid sisu see ei muudaks. Nagu kinnitab ka maksuhaldur ise, on see maksuameti arusaam asjadest ega pretendeerigi maksustamise õiguslikule alusele.

Selle põhjus on asjaolu, et maksuhalduril on õiguslik alus öelda, millal üks või teine tegevus näeb välja teistsugune kui paberil kirjas, ja sellest tulenevalt ka täiendav maksukohustus määrata. See õiguslik alus on sätestatud maksukorralduse seaduses, mis ütleb, et maksustamisel tuleb lähtuda majandustoimingute tegelikust sisust, mitte neile suhte osaliste poolt antud vormist, kui vorm ja sisu ei ole kooskõlas. Kuigi tegu on suurt väänamist võimaldava paragrahviga, ei saa sellest kahjuks mööda vaadata. Kõnealuse sätte valguses võib maksuhaldur tõendeid õigesti hinnates põhjendatult öelda, et näiteks poolte vahel sõlmitud teenuse osutamise leping ei ole midagi muud kui kõige tavalisem tööleping. Sellise õiguse olemasolu kinnitab ka kohtupraktika ja OÜ-tamisega seotud kohtulahendid toetavad pigem maksuhaldurit.

Niisiis ei maksa puudutatud isikutel tegeleda mitte niivõrd sellega, et otsida, kas õiguslik alus on olemas (see tuleks enda huve kaitsel mõneks ajaks unustada), vaid pühenduda sisulisele poolele, st elulistele asjaoludele. Kui tahad, et sind käsitataks ettevõtjana, mitte töötajana, pead välja nägema nagu ettevõtja. Vaata näiteks üle, kes tagab su haigekassakaardi kehtivuse, kelle kaardiga sa bensiini ostad ja kelle telefoniga räägid ning kes su muid kulusid kannab.

Kuna maksuamet suure tõenäosusega koputab ka ühemeheühingute uksele, on neilgi põhjust analüüsida, kui aktiivne on nende majandustegevus. Kui oled näiteks äriühingu omanikust juhatuse liige ja pankurid toovad ettevõtte väärtpaberitega toimetades tulu koju, piisab sellest, kui maksad dividendide kõrvalt majandusaasta aruande koostamise ja tuludeklaratsiooni esitamise eest endale aastas mõnisada eurot palka ja sellelt tööjõumaksud. Kui sa jooksed aga iga päev ehitusobjektidel ringi või juhid muid projekte, siis ei saa passiivsest ärist rääkida. Ühingust tulu ainult dividendina väljavõtmise korral on siis põhjust öelda, et selle varjus on saadud ka maksustamata töötasu.

Kui sa dividende üldse ei maksa, ei teki ka palga maksmata jätmisest probleemi sõltumata sellest, kui tulus on ühingu enda tegevus. Miski ei kohusta sellises olukorras palka maksma. Saadud kasumi võid kenasti ettevõtlusse tagasi investeerida. Küll tuleb siin jälgida, et kasumlikust äriühingust ei kujuneks elustiiliettevõte, nagu maksuametnikud neid hellitavalt kutsuvad. Sellised ühingud soetavad näiteks transpordivahendi sildi all uhkeid merekaatreid, kontoripindade nime all merevaatega katusekortereid või siis naaritsakasukaid, mis on kirjas töörõivastena. Sellised olukorrad lõppevad enamasti maksu määramisega.

Kokkuvõttes tuleb enda maksukohustuse soodsamaks planeerimisel sisulise poolega vaeva näha, mitte nii väga loota õiguslikele nüanssidele.