E-residentsuse õhupall võib visinal tühjaks joosta

Sellal kui ajalehed kirjutavad pommi otsas istuvast e-riigist, köeb väiksema maakera sees vaikselt edasi üks teine ja hulga suurem tulekahju: nimelt küsimus, mis ikkagi saab kogu selle kõrvetava rahapesumure taustal e-residentsuse programmist, mida juhivad noored särasilmsed entusiastid kopsaka koguse maksumaksja raha eest, lubades igast eurost elegantse käpahoobiga teha 34.

Hiljuti avalikuks saanud pangaliidu­ ettepanekud selle mure lahendamiseks on liiga vähe tähelepanu saanud. Enamik neist mõistlikud ja sisukad, kuigi pigem liiga üldised: ent kui neist poolgi tööle hakkaks, oleks e-residentsuse lugu hea mitme sammu võrra asjalikumas suunas liikuma saanud. 

 

Kuid liidu ettepanekud läksid nagu musta auku: mingit debatti nende üle ei tekkinud. Toimetus järeldab sellest, et riigil puudub tegelikult soov pankadega tihedamat koostööd teha ja siin oma abikätt ulatada: kuigi ka e-residentsuse programm on riiklik ettevõtmine, on nähtusel nimega riik palju taskuid ja iga avalikkuse ette keeratava külje tarvis oma ülikond. Teisalt jäi pangaliidu ettepanekutest ilmselt ebaselgeks, kellega nad täpselt räägivad, kui nad räägivad riigiga – ehk missuguste struktuuride reaktsiooni tegelikult üldse oodati. Kahjuks kipub olema nii, et ilma adressaadita jutt lähebki kurtidele kõrvadele: kui sa räägid jumal teab kellele, ei kuula sind keegi.

Kui “Pealtnägijast” selgus, et ühte Tallinna Sakala tänava 66ruutmeetrisesse korterisse on sisse kirjutatud 95 ettevõtet, teiste seas ka loo keskmes olnud libaülikooli e-residendist pidaja, kes ise pole kunagi Eestis käinud, tõi see meelde ühe aastatetaguse loo: nimelt elamislubade skandaali, mille käigus mahtus mäletatavasti nii mõnessegi vanalinna korterisse suur hulk häid Vene firmasid. Ühisnimetaja neil kahel on arusaadavasti julgeolekuline mõõde.

Pangad on e-residente tõrjuma hakanud põhjusel, et nende tausta tuvastamine käib neil üle jõu või on siis nii ajamahukas, et ei tasu ressursside kulutamist. Osa andmeid on riigil ehk tõesti ka olemas (võimalike e-residentide mis iganes päritolu arvestades ei saa seda teab kui palju olla), kuid kindlasti on riiklikel julgeoleku- ja muudel jõuametitel neid andmeid kergem hankida kui pankadel. Parem koostöö, olgu siis riigi ja pankade ning pankade endi vahel, on kindlasti oluline märksõna. Ka kõlab igati mõistlikuna soovitus e-residentsuse sihtgruppide täpsem määratlemine ja lähtetingimuste sõnastamine: keda me ikkagi tahame ja keda nii väga mitte.

Igapidi asjalik on ka soovitus riigile hakata survestama majandusaruannete esitamist. See on Äripäevale südamelähedane soovitus: oleme mitu korda väljendanud, et see ei peaks olema pelgalt südametunnistuse asi, kas esitada või mitte, vaid selgelt ja ühemõtteliselt kohustus, mida tuleb täita. Või muidu. 

Kuni pangad e-residente ei salli põhjusel, et nendega on liiga palju jama, pole põhjust loota, et e-residentsusest seni haibitud kujul üldse elulooma saab. Rahapesuhäda on nii palju suur ja valus, et siin järeleandmisi teha ei saa. Ent kui osa koormat pankade õlult maha saaks, oleks siiski üks samm jälle edasi astutud. 

Varem või hiljem aga tuleb sisukas vastus anda küsimusele, mis sellest siis on, kui e-residentsuse õhupall peakski õhust tühjaks visisema. Äkki polegi sellest eriti midagi?