Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ettevõtjaks saamine läheb raskemaks
Karl HaljasmetsFoto: Erakogu
Esimest sammu teha ettevõtlusega alustamiseks põhitöö kõrvalt pole sugugi lihtne ja see läheb järjest keerulisemaks, kirjutab väikeettevõtja Karl Haljasmets.
Eesti toob nii tihti kui võimalik välja, et oleme
start-up'ide arvu poolest inimese kohta Euroopa kolmas riik. Riigi ülesanne peaks siiski olema proaktiivsem, et luua võimalusi ja julgustada ettevõtlusega alustamist. Meie
start-up'ide statistika on küll tore, kuid ainult umbes
20% ettevõtetest elavad üle esimese tegutsemisaasta ja enam kui
90% start-up’idest hävib.
Meil tuuakse igal pool näiteks Transferwise’i, Skype’i, Adcashi, Pipedrive’i jpt teiste suuri edulugusid. Sihti seadmata ei jõua kuskile, aga kõigepealt võiks esiplaanile seada mikroettevõtted, mis suudavad palka maksta endale ja ehk ka paarile töötajale. See on hoopis hoomatavam näide ja inspireerib rohkem ettevõtlusega alustama, sest nende näidetega on lihtsam samastuda.
Teha põhitöö kõrvalt esimest sammu ettevõtlusega alustamiseks pole sugugi lihtne. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel on alustavatele ettevõtele peamiselt ainult kaks toetusmeedet – starditoetus (võimalik toetus 15 000 eurot) ja innovatsiooniosakute toetusmeede (toetusmäär maksimaalselt 20 000 eurot). Olemasolevatele andmetele tuginedes sai starditoetust eelmisel hindamisperioodil (
2009-2014) 715 ettevõtet ning innovatsiooniosaku toetusmeedet 637 ettevõtet.
Kõige populaarsem on starditoetus, kuid see on ka loomulik, sest toetatakse muu hulgas alustava ettevõtte põhivara ostu ja turundustegevuste elluviimist. Aga siin on konks selles, et ettevõte peab looma kaks töökohta ja müügitulu peab ulatuma kolmanda aasta lõpuks 80 000 euroni.
Toetusi tuleb targalt suunata
Keskmine brutokuupalk oli 2017. aastal 1221 eurot. Kui arvestame maksud juurde ja eeldame, et suudame endale ja ühele töötajale maksta samasugust palka, siis see tähendab juba iga aasta palgafondi summas 40 000 eurot kahele töötajale. Ja selle 40 000eurose käibeni peame jõudma ühe projektiaastaga.
Kas sellised toetustingimused motiveerivad ühte keskmise palgatasemega spetsialisti oma võrdlemisi mugavat töökohta selja taha jätma ning tegema ettevõtlusega algust?
Arvestades eestlaste üha
kasvavat laenukoormust, kujuneb hüpe palgatööst eraettevõtlusesse tulevikus üha raskemaks. Ettevõtluskliima, milles maksuamet püüab
määrata, mis võiks alustava ettevõtja õige palk olla, ei ole kuigi motiveeriv.
Teiselt poolt peame toetuste fookusesse tooma uute investeeringute toomise Eestisse. On ülioluline, et toetused oleksid suunatud uute ettevõtete ja tootmiste toomiseks Eestisse. Kõige markantsem näide oli, kui Apple loobus
oma serveripargi toomisest Eestisse. Siin olid põhjused küll keerulisemad, kuid riiklikud toetused on oluline argument ettevõtete asumisel Eestisse. Võime oma ettevõtluskliimat küll eeskujuks tuua, kuid tööjõumaksude osakaal SKT-st on Eestil juba ammu kõrgem kui
OECD keskmine.
Õigesti suunatud toetused on üks neid meetmeid, mis muudaks Eesti ka tõsiseks pretendendiks suurematele investeeringutele.
Autor: Karl Haljasmets
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.