Tuleb häda või ei tule?

Olukorraga, kus infot pressib peale uksest ja aknast ja pealegi veel kild killu haaval, on ajul raske toime tulla. Kui üks arvamusliider kuulutab kriisi ja teine buumi, üks sõda ja teine rahu ning samal ajal on mõlemal omamoodi õigus, siis kust teab mu vaene aju, kuidas oma elus sammud seada, et saatuselöökide vastu valmistuda? Tavaliselt ei aita muu, kui tuleb võtta aega süveneda, pusle kokku panna ja mõelda, mida see kõik suures plaanis ja minu jaoks tähendab.

Kuid kellel on aega asjasse süüvida, teema kohta lisamaterjali otsida ja see kõik omale selgeks teha? Siis jääbki ainult üle iga päev paanikat tunda, sest „kohe hakkab sõda“ või siis vastupidi, ümbritseva vastu üldse huvi kaotada, sest nagunii on suurem osa sellest müra. Imelik on, et räägitakse tõejärgsest ajastust ja libauudistest, kui tegelikult on kõige suurem jama sellega, et kõike on lihtsalt liiga palju ja liiga kiiresti. Ja palju on ka vaatenurki, iga arvamuse taga kellegi huvid. Vaatad Briti lehti, tundub, et mingi teema toob kaasa lõpliku tsivilisatsiooni hävingu, võtad ette Prantsusmaa omad ja seal ei pane sama asi kedagi kulmu kergitama.

Asja teeb raskemaks see, et kui kuskil on uudis, et tuleb sõda, siis on kohe aru saada, et tegu on millegi suure ja olulisega. Tillukesemad asjad kipuvad tähelepanu alt välja jääma. Mõnikord võib olla tegu üksikult võttes väikese ja mõttetu juhtumiga. Siis selgub aga, et neid üksikjuhtumeid on terve toatäis ja kõik nad viitavad ühtekokku suuremale probleemile, mille lahendamise oleks pidanud kätte võtma juba eile.

Ka ajastamine on üks ebatänuväärne asi. Ütleme, et poliitikutel tuleb teha teatavaks uudis, et nüüd teeme pensionid pooleks. Mis oleks strateegiliselt veel kaunim kui samal ajal rääkida, kuidas isamaa on hädaohus, lasta välja statistika, et puugid on nõudnud tuhandeid inimelusid ja vahendada südantlõhestavaid lugusid nälgivatest lastest? Hea nipp on ka see, kui ebameeldivad uudised lasta laivi näiteks jalgpalli MM-i ajal. No keda huvitab see Itaalia kriis või kohaliku poliitiku altkäemaks, kui finaalis on vastamisi Brasiilia ja Prantsusmaa?

Aga toimuvalt pilku pöörata ka ei saa, sest järsku magan midagi olulist maha ja siis järeltulevad põlved süüdistavad, et ei taibanud õigel ajal protestima minna ja olen kogemata riigi maha müüa lasknud. Natukene aitab selles kõiges orienteeruda põhimõte, et pühasid lehmi ei ole olemas. Kuni asi puudutab ühiskonda, tuleb kõikidest jamadest rääkida, ükskõik kui ebamugav see mingitele huvigruppidele ka poleks. Teinekord on vaja riskida sellega, et asjad lähevad korraks halvemaks, selleks et nad saaksid siis paremuse poole minna.