Parem lõbumajja kui töötukassasse

Sellal kui riik on välja kuulutanud töövõimereformi ja igalt poolt kostab kisa, kuidas kvalifitseeritud tööjõudu lihtsalt pole, pakub sotsiaalministeeriumi alluvuses tegutsev töötukassa hennakulumude kujundamise ja värvimise koolitust. Midagi on viltu läinud. Ka on talumatul tasemel nn klienditeeninduse pool.

Põhjus, miks enamik inimesi töötukassasse satub, on tervisekindlustus. Seesama asi, mille nimel töötajana korralikult makse on makstud.

Aga enam ei ole aasta 1960, mil läksid ühte firmasse tööle ja rabasid seal surmani. Töökohad-ametid on pidevas muutuses: täna on sind vaja, homme ei ole. Kümme aastat tagasi eluliselt vajalikud tööturuoskused on täna enamikus lootusetult vananenud. Sellepärast polegi ime, kui teadjamad oskavad ainult seda soovitada, et võiks olla teadmisi reaalainetest, mõne võõrkeele oskus ning võime end inimkeeli arusaadavaks teha. Edasi tuleb hakata siputama ja oma õnne otsima – ja niimoodi surmani.

Tööbörsina, mida töötukassa ideaalis ka olema peaks, ta ei tööta. Kui võtta lahti töötukassa tööportaal, tulevad külmajudinad: aasta oleks nagu 1885. Ootan kohe, et kubjas tuleb piitsa andma. Töötukassa on oma energia suunanud sellele, et teenindada eelkõige neid ettevõtteid, mis otsivad võimalikult odavat tööjõudu. Kuhu keegi eriti minna ei taha.

Aga töötukassa, va nugis, võib ju töötuid survestada. Öelda, et mine aga nõudepesijaks, muidu ei anna me sulle sentigi. See on suund orjatööle. Orjatööd defineerin ma niimoodi, et kui täistööajaga tööl käiv inimene maksab palgast ära maksud, üüri ja söögi ja midagi enam kätte ei jää, siis on tegu orjatööga. Parafraseerides üht tuntud ütlust: ma pole nii rikas, et võtta vastu madalapalgalist tööd. Samahästi võiks kohe passi konfiskeerida, keldrisse elama panna ja aeg-ajalt kiirnuudlipaki visata. Riigiasutuse asi pole orjalaeva mängida.

Vastik on see lõputu solgutamine: sõida kohale, näita ennast. Tuttav rääkis, kuidas temalt nõuti mingeid lepinguid, mida tal polnud. „Ettevõte on need sõlminud, kust mina need saan,“ vastas ta töötukassa päringule. „Jah, aga nad ei vasta telefonile.“ Et tuttav ettevõtja allkirja võltsida ei osanud, siis pidi ta saadud paarsada eurot tagasi maksma.

Mul pole olnud au selle asutusega koostööd teha. Kuid see, mida sõpradelt-tuttavatelt kuulda, viib mõtted selleni: töötukassa jaoks on inimene ikka veel orja staatuses ja sunnismaine. Isegi kui kohe rääkida: „Kuulge, ma leian hiljemalt paari kuu pärast ilma teie abita töö, raha on ka ja tegelikult tulin siia lihtsalt haigekassa pärast“ – pannakse peale plaat, kus räägitakse ulmelistest võimalustest puhastustöötajana. Mida kaugemale Tallinnast, seda ulmelisemaks võimalused ja palk lähevad.

Tööotsijat sunnitakse koostama mõttetuid CVsid, käima nende koostamise koolitustel ning selleks aega ja raha raiskama; kandideerima töökohtadele, mis mitte kuidagi kvalifikatsiooni, kogemuse ega niigi tagasihoidlike soovidega ei haaku. Kui jutt läheb ümberõppele või täiendkoolitustele, pakutakse mingit hennajoonistamist, mitte (programmeerimis)keele koolitusi.

Nii et mida töötukassa praegu teeb? Jagab ümber maksumaksja raha näpuotsaga, suure stressifaktori ja poole miljardi euro suuruse aastaeelarvega asutuse jaoks meeletult väikese kasuteguriga. „Nõustamise“ läbi teinud tuttavad on öelnud, et pärast neid tuleb tunne, et oled IQs kaotanud 100 punkti ning sobidki veel vaid lihttööle. Teine variant oli, et midagi pakkuda ei ole, ja kuigi töökohti leidub, peab need ise üles leidma. Ja sellise teadmise pärast peab Taga-Kükitalt linna kontorisse sõitma?

Kuna töötu abiraha suurus on tänapäevaste hindade juures nagunii mõnitus, siis oleks mõttekam panna haigekassa kindlustus vähemalt aastaks tingimusteta peale (milleks me seda muidu maksame, teiseks, seda annab automatiseerida); abiraha osas aga lüüa asi kahte lehte: jõukamad töötud, nagu Aivo Adamson, ei pea selle viieeurose päevaraha järel käima, aga nõrgemaid tuleb toetada.

Ärksamad töötajad tuleb igasuguste põnevate „pakkumiste“ ja „koolitustega“ rahule jätta ja lasta neil rahulikult tööd otsida. Ainuüksi selle arvelt saaks ka haigekassa struktuuri korrastada ja efektiivsemaks muuta. Üle tuleks vaadata ka kogu mõnus „koolituste“ Pandora laegas – mis saasta me ikka maksumaksja rahadega seal toetame? Kui juba ümberõpe, siis olgu see korralik!

Ühesõnaga, töötukassa vajaks korralikku restart'i, ja see uus nimi, mille jaoks mingeid mõttetalgud korraldatakse, on küll see kõige tagumise tähtsusega asi.