Pistke oma miljard

Asi on valimistes. Mitte ükski koalitsioonierakond ei saa lubada, et nende Lõuna-Eesti hääled koos selle tehase reovetega Emajõge pidi allavoolu lastakse. Et see teadmine nüüd äkki korraga nii isamaastunud IRLile kui ka sotsidele kevadise äikesena ajukäärdude sisse lõi, võiks tunduda ju kummaline, aga päris nii äkitse see muidugi ka ei juhtunud.

Kui juba põlistartlasest ekspeaminister Andrus Ansip esialgse leebe iroonia – Emajõest pidi hakkama keedetud kala saama – raudse ei vastu välja vahetas, jäi kõigil ehterakondlastel ja pisiparteilastel tunnistada, et kõikse targem mees siin mitte-midagi-me-ei-taha-riigis on Urmas Klaas. Tema sai juba tükk aega tagasi aru, et tema valimiskampaania ei maksa sedakorda mitte ainsamatki eurosenti. Tuleb lihtsalt tehasele ei öelda – ja hääled tulevad. Küsimus, kas tehase rajamine tartlaste vastuseisu tõttu peagi mitte poliitiliselt võimatuks ei muutu, sai lõppenud nädalal nii selge vastuse, kui seda Ratta-nimeliselt peaministrilt üldse võimalik on kätte saada. Edasine on vormistamise küsimus.

Kui kogukonnad arvavad, et nüüd ongi tõeline demokraatia Eestimaale saabunud ja lõpuks ometi võtavad poliitikud inimeste muresid kuulda, siis nad muidugi eksivad. Fataalselt. Mitte miski pole tõest kaugemal kui see. Empaatiaga pole siin mitte vähimatki tegemist. See on üdini kaine rehkendus, ja see rehkendus käib häältes.

Tühja see 1,4 protsenti Eesti SKTst – kui kaalul on hääled, ei huvita mitte ühtegi erakonda majandus või investeeringud, neid ei huvita mingid kokkulepped ettevõtjatega ega sõnumid, mis välismaailmale saadetakse. Neid ei koti üldsegi see, mismoodi nad hakkavad pärast analoogseid kaasusi menetlema: kui ükskõik missuguse plaanitava – aga miks mitte ka juba olemas oleva? – rajatise vastu tekib piisavalt massiivne protest, nii et seda saab arvestada potentsiaalselt saamata jäävatesse häältesse –, siis lööme lihtsalt jalaga vastu maad ja ütleme, et tõmmake maha? Ei mõtle, ei uuri, ei räägi läbi, lihtsalt pidur põhja, sest „rahvas tahab nii“. See on lame ja räme populism, mille tagajärjed löövad sedasama rahvast mõnel teisel põhimõttelisel juhul piinavamalt kui peenim piitsapiug.

Kohava ja Polli ei arvestanud muidugi mitme saatuslikuks osutunud asjaoluga. Esiteks needsamad valimised – nad uskusid, et kui valitsusega on eriplaneeringu asjus käed löödud, siis ei hakka nende peale enam mingite puukallistajate nõder käsivars. Nad panustasid algusest peale enda meelest parimasse PR-masinasse ja lasksid suhtekorraldajatel leiutada hulgaliselt eufemisme – puratehas, lõhnahäiring jts –, nad alahindasid avalikku arvamust, aga eelkõige ja peamiselt: nad alahindasid emotsioonide jõudu. Ning nende mõju häältele, millest elatuvad poliitikud.

Nüüdne samm tagasi näitab, et esialgu on aru saadud ainult ühest: Tartus ei tule midagi välja. Aga nad ei kujuta liikumist „Peatage Tabivere!“ veel lihtsalt ette. Emotsionaalse küündimatuse tipp on nüüd, juba läinud rongi sabale järele lehvitada ja hüüda: aga me ajame ju Eesti asja! Tuletaevasappi, kes seda nüüd veel usub? Suhtekorraldusbüroos sündinud tekst on jõuetu, sabatu ja sarvitu – niimoodi ei saa usaldust luua. PR-partneri väljavahetamine ei pruugi tulemust anda, eks suhtekorraldajad õmble mantleid nööbi külge ju ikka tellija materjalist.

Samas on kõikide nende tehasejuttude ebamäärasusel olnud ka inimlikult arusaadav põhjus: tehase rajajad ei tea ka ise vastust kõigile neile küsimustele, mida neilt küsitakse. Nende huvi on oma investeering raha teenima panna ning kõik need muud asjad – nt kui pehmeks need Emajõe kalad ikkagi keeta – seada sedamööda, et kisa oleks võimalikult vähe ja villa võimalikult palju. Igapidi ettevõtjalik suhtumine. Ja eks suurte asjadega on ikka nii, et plaane võib teha ja tulebki teha, aga kuidas see kõik päriselus läheb, ei tea ükski ette. Nii on see Rail Balticuga ja nii on tunneliga, viimaks Saaremaa sillaga ja üldse kõigega, millel siin pisikese Eesti kontekstis vähegi mastaapi juhtub olema.

Rohkem kui Kohava ja Polli raha pärast, mis kasvada igatseb – kui Eesti ei taha, küll siis juba Läti tahab –, olen ma mures selle pärast, „mis meist saab“. Sest see jäägu-nii-kui-kuis-oli-suhtumine ja ärme-jumala-eest-midagi-teeme-hoiak on nii valdav ja nii võimsalt emotsionaalne, et sellega ei saa kuidagi mõistliku jutu peale. Kohava ja Polli ei saanud, ja mine tea, kas see ainult nende süü ongi – sest kas kujutate ette kedagi, kes saab? Kus on see mees või naine, kes saab puhta südamega lubada, et kõik see mets ja maa jääb puhtaks ja puutumata, aga rikkaks saame ükspäev ometi niikuinii?