Päikesejaam olgu igaühe võimalus

Tänavune päikeseline kevad on taas paljud pannud mõtlema oma päikeseelektrijaama rajamisele. Erinevates Eesti otstes läbiviidud päikeseenergeetikale pühendatud koolitused toovad alati kohale täismaja huvilisi. Huvi kasvule on kindlasti kaasa aidanud ka viimaste kuude energeetikat üldisemalt ja ka kitsamalt päikeseenergeetikat puudutav aktiivsem meediakajastus.

Päikeseenergia muundamine elektrienergiaks on esimene reaalselt „igamehe“ elektritootmise tehnoloogia. Selle tehnoloogia areng on olnud kiire. Kui veel 5-6 aastat tagasi võis Eesti laiuskraadil toonaste hindade juures rääkida tasuvusaegadest kodumajapidamisele 18-20 aastat ja ettevõttele 14-16 aastat, siis täna saame juba ilma sisenditega manipuleerimata rääkida ettevõtetele tasuvusaegadest selgelt alla 10 aasta ja kodumajapidamisetel 12-13 aastat.

Viimastel kuudel meedias tuld võtnud debatt hoonete energiatõhususe karmistuvate nõuete osas on samuti päikeseenergeetika tõstnud rambivalgusesse – tänase tehnoloogilise teadmise juures ja meie regulatiivses keskkonnas on päikesepaneelide paigaldamine rajatavale või oluliselt rekonstrueeritavale hoonele lihtsaim ja kuluefektiivseim viis jõuda ihaldatud liginull- või nullenergiahoone tasemeni. Samas kiputakse rõhutama, et hoonele paigaldatavad päikesepaneelid viivad ehitushinna üles ja on meie kliimas täiesti mõttetud.

Tegelikkus on aga teine – õigesti paigaldatud ja hoone elektrisüsteemiga ühendatud päikeseelektrijaam on selgelt isetasuv investeering. Jah, ehitushinnas kajastub see mõne eurona ruutmeetri kohta kõrgema hinnana, kuid hoone kasutamise madalam elutsüklikulu tasandab selle kõrgema ehitushinna mõne aastaga ja lisaks toodab veel ka investeeringuna kasumit, seega pikas perspektiivis mitte ei tõsta ehitushinda vaid hoopis alandab seda.

Ettevõttele, millel on oluliseks tootmissisendiks elektrienergia, on oma päikeseelektrijaam täna kõige kuluefektiivsem ja olgem ausad, sisuliselt ainus viis energiakulusid alandada ja teatava koguse elektrienergia hind pikaks ajaks fikseerida, kaitstes end nii elektrituru turbulentsi eest kui suurendades oma ettevõtte konkurentsivõimet. Lisandub muidugi ka turunduslikuks kasuks pööratav ökoloogilise tootmise sõnum, mis eriti eksporditurgudel võib olla nii mõnelgi juhul määravaks partneri valikul või ostuotsuse tegemisel.

Oma ettevõtte või koduse päikeseelektrijaama rajamisel tuleb aga arvestada olulise riikliku bürokraatiaga. Päikeseelektrijaama rajamisel tuleb teada sätteid väga erinevatest seadustest, eelkõige muidugi Elektrituruseadus, mis annab põhilise õigusliku raamistiku elektriturul tegutsemiseks kõigile turuosalistele, Võrgueeskiri annab tehnilised tingimused jne. Vähem on aga teada asjaolu, et kasvõi ühe päikesepaneeli paigalduseks on vaja taotleda kohalikult omavalitsuselt ehitusluba, koos kogu sellega kaasneva bürokraatiaga ning näiteks ettevõtted peavad ka ühe võrguga ühendatud päikesepaneeli korral pidama arvestust ja tasuma elektriaktsiisi sellelt elektrilt mis ise toodetakse ja kohapeal ära tarbitakse. Lisaks on veel rida regulatiivseid akte, millega peab päikeseelektrijaama rajamisel kursis olema.

Täna sõltub Eestis päikeseelektrijaama tasuvusaeg mingis osas siiski ka toetusest. Taastuvenergia võimsuste rajamisel on kasutatavad erinevad toetusskeemid eelkõige investeeringutoetused ja toodangutoetused. Investeeringutoetused on eelkõige sektori ja piirkonnapõhised – näiteks töötlevale tööstusele või maamajanduse mitmekesistamisele suunatud aga ka korterelamute rekonstrueerimise toetused, mis võimaldavad paigaldada muude investeeringute seas ka päikeseelektrijaamu. Piltlikult 30% investeeringutoetus lühendab tasuvusaega kolmandiku võrra.

Toodangutoetustega on lugu keerulisem. Siin toimub kogu Euroopa Liidus järk-järguline üleminek garanteeritud fikseeritud summas toodangutoetuselt oksjonipõhistele süsteemidele. Samas jätavad Euroopa reeglid liikmesriikidele vaba otsustusõiguse väikeste, alla 1MW tootmisvõimsuste toetusskeemi osas. Täna puudutabki see erisus peamiselt päikeseelektrijaamu, mida saaks rajada tööstusettevõtted kas omatarbe rahuldamiseks või mida saaks rajada tööstusaladele mitme ümberkaudse ettevõtte elektrivajaduse rahuldamiseks. Siin on aga Eesti võtnud ka kahjuks suuna sellele, et ka väikeste tootmisvõimsuste rajamine viia oksjonipõhiseks.

Miks see halb on? Esiteks on väikeste võimsuste korral oksjonite korraldamise administratiivne kulu ja oksjonisüsteemi loomise kulu ilmselt suurem kui võimalik sääst. Eelmisel aastal moodustasid alla 1 MW võimsused taastuvenergia toetuste kogumahust ca pool protsenti. Teiseks, on suur tõenäosus et sellised oksjonid monopoliseerivad turu, sest oksjonitel osalemine ei ole mitte-energiafirmadele jõukohane. Tööstusettevõtetele, kes seni said jaamu kasumlikult ise rajada, jääb alles üksnes variant jaama oksjoni võitjalt 25ks aastaks rentida ning jaama rajamisest saadav sääst elektrikuludelt jääb seejuures oksjoni võitjale, mitte tööstustarbijale. Oksjoneid tuleks korraldada suurtele tootmisvõimsustele nagu tuulepargid, mis on ühendatud põhivõrku ja mis võrguelektri hinnale ka mõju avaldavad.

Kokkuvõtteks – päikeseelektrijaama rajamist tuleb vaadata kui rahavoogu genereerivat tootmistehnoloogiat, mis aitab oluliselt säästa energiakuludelt pika aja jooksul. Elektrienergia tootmist ja jaotamist Eestis reguleeritakse kahjuks valdavalt ühe turuosalise huve silmas pidades ja see pärsib kogu paljukiidetud hajaenergeetika  kui uue energia tootmise, jaotamise ja tarbimise kontseptisooni arengut. Hajaenergeetika võtmesõnaks on turuosaliste paljusus ja igaühe võimalus avatud turul tegutseda.

Autor: Andres Meesak