Priit Pokk • 5. juuni • 6 min
Jaga lugu:

Riigireformi pall on poliitikute väravas

Riigikogu
Riigikogu  Foto: Priit Pokk

Ettevõtjate riigireformi algatus ja Eesti 200 liikumine annavad märku, et aeg on Eesti riigijuhtimise süsteem üle vaadata ning poliitikutel on kohustus otsustada, kas nad on valmis seda protsessi õigusriigile kohaselt läbi viima, kirjutab ajakirjanik Priit Pokk.

Mitmed aktiivsemad ühiskonnaliikmed on taas jõudnud järelduseni, et olemasolevaga ei saa rahul olla, seega tuleb ennast ehk riiki reformima hakata.

Erinevad liikumised ja mingil määral ka poliitikud on ühe riigireformi teemana tõstatanud parlamendi tuleviku. Ajendid on erinevad – kes tahab riiki õhemaks viilida, kes soovib sissepääsu riigi juhtimisse ilma oma tööelu ohvriks toomata, kes ihkab taastada võimude tasakaalu. Alustades riigi reformimist just riigikogust, näitaks see eeskuju mugavustsoonist välja liikumisel.

Üha enam on nii informatsioon kui ka mõjujõud koondumas täitevvõimu kätte. Riigikogu mõjukus on aja jooksul ahenenud, mis võib kujuneda ka ohuks demokraatiale. Emotsionaalselt toetab seda mõtet 90ndatest pärit romantism, kui poliitiliselt oli võimalik rohkem õhinapõhiselt ära teha. Tänapäeval kulub proportsionaalselt tunduvalt rohkem auru formaalsustele ning diletantide tiivad kärbitakse kiirkorras.

See on osa riigi professionaliseerumisest ning sellest, et riik on justkui „valmis saamas“, mistõttu on vähenenud parlamendi atraktiivsus avaliku võimu teostamisel.

Kirvega või kahepealiseks

Riigireformijatest ettevõtjate liikumise sümboltähendusega pakkumine oli läheneda esiteks kirvemeetodiga – võtta saba ära ja vähendada liikmete arvu. Laiemalt aga muuta riigikogu töökorda paindlikumaks, kuid täpsem plaan peaks selguma koos tervikkontseptsiooniga. Seni paistab, et pakutud mõtted on toetunud tugevalt Jüri Raidla ettevõtlikkusele, mis varasemalt laiemat avalikkuse toetust pole leidnud.

Eesti 200 vastus sellele oli Kristina Kallase sõnutsi muuta töökord selliseks, mis võimaldaks osakoormusega riigikogu töös osalemist ehk et ei peaks täielikult hülgama oma senist kutsumust. Osa saadikutest peaksid olema ka alalised poliitikud, mis sisuliselt tähendaks kahekojalist parlamenti. See suundumus võiks elavdada poliitikat ja meelitada rohkem aktiivseid inimesi selles osalema. Vähemalt teoreetiliselt on tervitatav, kui riigi tüüri juures on inimesed, kes suudavad näidata õiget suunda ilma erasektori arengut ülemäära koormamata.

Kahekojalise parlamendi mõte pole iseenesest midagi uut – 2009. aastal idanes „Minu Eesti“ mõttetalgutelt sarnane ettepanek ka põgusalt avalikkuse silme all, kuid peagi selgus, et pinnas polnud piisavalt soodne.

Sõltumatuse ringmäng

Riigireformi probleemkomisjon uuris möödunud aasta lõpus fraktsioonide käest, mis nende arvates tuleks riigikogu töös muuta. Nenditi, et ei tohi taganeda oma rolli kaitsmisest ehk hääbuda vaikselt. Mõtiskleti, kuidas teha nii, et riigieelarve vastu võtmisel poleks riigikogu kummitempel – praegusesse protsessi on sisse kodeeritud, et midagi riigikogus muuta pole võimalik. Iga aasta tehakse küll hulgaliselt muudatusettepanekuid, kuid nende realiseerumine on tihtilugu kaduvväike, kuna süsteem on paigas. Pakuti välja, et riigikogu võiks riigipiruka küpsetamisel olla juba varasemalt kaasatud protsessi, mitte ei peaks leppima formaalsusega.

Pea iga aasta tõstab pead idee suurendada riigikogu võimekust läbi selle, et saadikutel oleks assistent. 2009. aastal võeti isegi vastav eelnõu vastu, kuid masu tõttu taganeti sellest kiirkorras. Möödunud suvel Riigikogu Toimetistes ilmunud vestlusringis märkis Jürgen Ligi, et inimeste jaoks oleks seda väga keeruline põhjendada ning oli tugevalt skeptiline selle mõttekuse osas. Marianne Mikko seevastu Europarlamendist tulles sõnas, et tema jaoks oli harjumatu ning kvaliteetset tööd pärssiv, et saadikutel pole piisavalt tuge. Mart Nutt sõnas, et kuigi kõikides teiste Euroopa Liidu riikide parlamentides saadikutel on isiklik abiline olemas, siis see ei taga tõenäoliselt piisavalt meie parlamendi kvalifikatsiooni kasvu – vaja oleks rohkem ekspertiisi, kuid nagu 2009. pakutud versioon märkis, siis kolmandiku saadikupalgaga seda sisse osta pole võimalik.

Ehk lühidalt – assistenti võimaldamine pole kõige optimaalsem lahendus ning on vähepaindlik.

Parim ülevaade saadikuil

Üks variant on kaotada näiteks kuluhüvitised, sest nendega kaasneb iga-aastaselt tsirkus ning mõttetu paberimajandus. Selle raha saab jaotada kaheks – see osa, mis on mõeldud kohvi ja küpsiste jaoks, lisada saadiku palgale, kes siis ise sellega edasi opereerib.

Ülejäänu aga eraldada n-ö päris töö tegemiseks, milleks kuluhüvitised osaliselt ka juba mõeldud on. Sisuliselt oleks saadiku käsutuses fond, millega oma tunde järgi kas siis palgata assistent või lühiajaliselt ekspert või ühise eesmärgi nimel panna teiste saadikutega rahad kokku, et edendada mõnda algatust või vastupidiselt tõmmata pidurit valele asjale.

Poolest kuluhüvitisest selleks küll ei piisaks, avalik õiglustunne ei lubaks ka raha juurde eraldada. Seega jääks ilmselt variant jaotada ümber osa erakondadele mõeldud riigieraldisest otse saadikutele. Erakondade seas selline mõte küll ilmselt populaarne poleks, eriti arvestades kulukaid kampaaniaid, mida on vaja ühiselt finantseerida. Kaks erakonda küll pakkusid mullu riigieelarve menetluses, et vähendada eraldist poole võrra. Sein vastu selga rahapuudus võib tekitada samas suuremat ohtu musta raha esile kerkimiseks poliitika toetamisel.

Sisuliselt tähendaks see variant ka riigikogu funktsiooni osalist muutumist – lisaks seadusandliku funktsiooni täitmisele lisanduks suuremal määral poliitilise mõttekoja roll, sarnaselt mõneti europarlamendiga. Eesti mõistes võib võrdluse tuua Arenguseire keskusega. Seni on sellised vormid piiratud, kuid eksisteerivad – näiteks suursuguse nimetusega „Olulise tähtsusega riiklik küsimus“, kus fraktsioonid või komisjonid saavad tõstatada nende jaoks olulise küsimuse. Sõltumatuse ning lisafunktsiooni mõte peituks selles, et muuta esiteks töövormi atraktiivsemaks ning teiseks kasutada sealset inimressurssi rohkemal määral ära.

Loominguline vabadus ning järelvalve

Piduri tõmbamise illustratsiooniks oleks hea näide võtta eelmise aasta sügisistungjärgust ehk teemast, mis nii väga laia avalikkuse tähelepanu alla ei sattunud, kuid põhjustas teravat vastukaja fraktsioonide üleselt. Nimelt eelnõu, mis muutis hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste vastutuse korda – kui varasemalt vastutasid HEV õpilaste õppekorralduse eest nii riik kui kohalik omavalitsus, siis sellest aastast langeb vastutus eelkõige viimase peale. Arusaamatut kiirustamist heitsid ka ette nii õpetajate liit kui ligi 2000 HEV õpilase lapsevanemat ning nende toetajad.

Tugevat frustratsiooni pakutu üle näitas välja riigikogu sotsiaalkaitserinne, sealhulgas ka koalitsiooni poliitikud. Lõpuks täielikult pidurit ei suudetud tõmmata, küll aga võrreldes algse versiooniga muudeti eelnõus tänu rohketele komisjoniistungitele sisu märgatavalt. Kõrvaltvaatajana on samas keeruline hinnata, kas lõppude lõpuks osutus see parimaks lahenduseks nii KOV-ide, koolide kui laste ja lapsevanemate jaoks. Kui oleks olnud võimalik kasutada vastavat instrumenti, kus ühiselt raha kokku pannes oleks suudetud tõestada näiteks mingisuguse uuringu või küsitlusega, et kiirustamine on vale tee, ehk siis oleks see eelnõu veel praegugi menetluses. Sellega ka tasakaalustanud täitevvõimu rolli.

Teistpidi poliitilise mõtte edendamisel võiks see pakkuda saadikute jaoks oma töö loomingulist väljundit – näiteks sarnaselt Arenguseire keskusele raporteerida tuleviku töö mõtte üle, uurides maksulahendusi võõralt mailt või otsida, kust otsast saaks punast linti lõigata ning sellega luua pinnas vajalikeks seadusemuudatusteks. Alternatiivselt tuues ühte nüüdseks unustusse vajunud selle aasta alguse skandaali näiteks, saab ka fraktsioonisiseselt panna rahad kokku, et ette valmistada poliitilist programmi valimisteks.

Lõppkokkuvõttes on parim ülevaade olukorrast ikkagi neil, kes on süsteemis sees ehk saadikutel. Täpselt samamoodi on võim olukorda muuta just nende samade inimeste käes. Erinevad liikumised on elektrit õhku paisanud, aeg näitab, kas impulss kohale jõuab. Peagi saabub riigikogus suvevaheaeg, ehk oleks see ka saadikute jaoks parim aeg suvise kodutööna mõtiskleda, milline võiks olla enda töö tulevikus.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt