Raivo Vare • 15. juuni • 5 min
Jaga lugu:

Trump trumpab senist maailmakorda

Raivo Vare
Raivo Vare  Foto: Andres Haabu

Ameerika Ühendriikide president Donald Trump annab oma sammudega märku soovist kehtestada uus maailmakord, kus väärtuspõhise poliitika asemel domineerib varjamatult otsesele kasule suunatud reaalpoliitika, kirjutab vaatleja Raivo Vare.

Donald Trump on tipp-poliitikute seas haruldane mees. Nimelt, ta üritab järjekindlalt teostada kõigele vaatamata seda, mida valimiseelses emotsionaalselt ülilaetud keskkonnas lubas. Lisaks ei kammitse teda liialt ka poliitilise retoorika ja tavade raamistik ega kas või kombekohane ratsionaalne tagasihoidlikkus. Ning seda mitte ainult Twitteri säutsudes.

Inimesena, kelle loomupärane nartsissistlik edevus on pika ärikarjääri kestel saanud tuge asjaajamistest väga mitmekesise ja vahel ka halli majanduse poolelt pärit partneritega, on Trump tavatult jõuliselt panustanud oma sisetundele ja poliitilistele seisukohtadele, selmet järgida nõuandjate soovitusi või kombeks olevaid traditsioonilisi poliitilisi aksioome. Kindlasti on see seotud suurte ohtudega ja vigade võimalikkusega, kuid kannab endas ka muutusi senises maailmakorralduses. Meeldigu see meile või mitte. Tegu on ikkagi globaalse juhtiva suurriigi tippjuhiga, kelle sõna ja tegu maksab ka siis, kui ta isegi teinekord seda ei kipu kogu mõjuspektri ulatuses tajuma.

Väikeriikide jaoks ohtlik

Kaheldamatult on oodata senise globaalse juhtkoalitsiooni elik Lääne nõrgenemise kiirenemist niigi Aasia poole kalduvates jõuvahekordades. Samuti realpolitik'i stiilis välispoliitilise keskkonna domineerimist senise vähemalt deklaratiivse väärtuspõhise lähenemise üle. Selle üks tunnusjoon on jõutasakaalu- ja sellega seoses ka teatud osas mõjusfääridepõhise vana klassikalise geopoliitika tagasitulek, mis olemuslikult on Eesti-sugustele väikeriikidele ohtlik.

President Trump andis viimase nädalaga sellele protsessile omalt poolt taas hoogu juurde seoses kahe olulise sündmusega. Esiteks, juhtivate tööstusriikide (kelle hulgast küll puuduvad maailma teine majandus Hiina ja viies India) ehk siis sellesama Lääne tuumikkoalitsiooni juhtfoorumiks pretendeeriva G7 koosolekuga seoses. Alustuseks andis ta mõista, et see foorum on suhteliselt mõttetu ja ta parema meelega oleks valmistunud Singapuri tippkohtumiseks, millest tuleb juttu allpool. Siis ütles, et ilma Venemaata pole sel mõtet, ning vastuseks märkusele, et Venemaa visati sealt klubist välja seoses Krimmi annekteerimisega, et see juhtus juba nii ammu (neli aastat tagasi!) ja see pole enam tähtis. Niipaljukest siis väärtuspõhisusest poliitikas...

Seejärel vastuseks lääneliitlaste liidrite kaebustele, et USA rakendab ebaõiglaselt tollitariife oma pühendunud liitlaste suhtes, pani Trump prauhti ette üldse kõik tariifid kaotada, millega kaebajad muidugi nõus ei saanud olla. Selle peale saatis ta nad pikalt ning, kasutades oma lähima naabri, sõbra ja liitlase Kanada peaministri Trudeau ütlusi ettekäändena, andis korralduse isegi ühiskommünikeele mitte alla kirjutada. Seejärel, jättes vahele muud arutelud kliima soojenemise vastasest võitlusest ja arengumaade abistamisest, lahkus Trump enne ürituse lõppu Singapuri poole.

Uus maailmakord tulekul

Selline demonstratiivne hoolimatus Lääne teistest juhtriikidest ja traditsioonilisest poliitilisest agendast on uue tekkiva maailmakorra oluline sisuelement. Nagu ka varjamatu soov pigem jätkata suhtlust liitlastega kahepoolsete otsesuhete pinnalt tugevama positsioonist, Venemaa legitimeerimise soov olulisema otsustajana rahvusvahelistes asjades ning omaette keerulise survestava tasakaalu tekitamine Hiinaga.

Et asi on tõsine, on näha nii G7 teiste osaliste pettunud reaktsioonidest kui ka meie idanaabri presidendi selgest sõnumist, et mitte midagi pole välispoliitikas, aga ka sisemiselt vaja muuta, tuleb lihtsalt ära oodata, millal Lääne surve raugeb ja Venemaa saab taas asuda oma ihaldatud positsioonile rahvusvahelise suurvõimuna. Mida see meile tähendab, on juba eraldi julgeolekupoliitilise analüüsi teema.

Teise olulise sündmusena järgnes Trumpi efektne show Singapuris, kuhu ta kutsus kohtuma Põhja-Korea senisest välispoliitilisest paariast juhi Kim Jong-uni. Kogu sellele eelnenud protsess ignoreeris seniseid välispoliitilisi kaanoneid. Nii initsiatiivi tekkimise ja realiseerimise kui ka puhtretoorilises mõttes. Üsna hiljuti veel emotsionaalseid solvanguid pildunud Trump pööras mänglevalt lehekülge ja asus oma vis-a-vis’d ülevoolavalt kiitma. Muidugi ka ennast ja oma head inimesetundmist ja intuitsiooni unustamata.

Aasias segadust palju

Ka kohtumine ise oli ebatraditsiooniliselt korraldatud silmast silma ning selle järel pidas Trump üle hulga aja üksinda maha pressikonverentsi. Kuid ei see pressikonverents ega kohtumise lõpul allkirjastatud ühiskommünikee anna selget vastust tegelikest tulemustest. Jah, läbirääkimiste protsess pandi käima. Kim andis ka mingeid ebamääraseid lubadusi. Ainsa selge praktilise meetmena lepiti kokku 1953. aastal lõppenud Korea sõjas langenute säilmete vahetamises. Samas Jaapani mureküsimust oma Põhja-Korea poolt aegade jooksul röövitud kodanikest ei puudutatud. Küll aga lubas Trump lõpetada senised traditsioonilised ühismanöövrid Lõuna-Koreaga ning mitte rakendada uusi sanktsioone, et stimuleerida Põhja-Koread protsessi jätkama. Eesmärgina aga seadis Trump Ameerika kõigi sõdurite äratoomise Koreast.

Kim olevat siiski mingitel andmetel valmis loobuma mingitest eriti USAd ärritavatest ballistiliste rakettide tüüpidest, lõpetama ka nende mootorite katsetused ning sulgema katsepolügooni. Siiski tundub vaatlejate enamusele, et kindlaid, käegakatsutavaid tulemusi ei saavutatud. Aga president Trump tundub olevat enesekindlalt seda meelt, et saavutati ikka küll.

Ühte asja võib siiski märkida. Saavutati muutus Kagu-Aasia julgeoleku senises status quo’s. Jaapani olukord muutus segasemaks, kuna tema toetub märkimisväärselt USA kohalolule regioonis, sh Koreas. Hiinal aga muutus pilt roosilisemaks, sest ta polnud huvitatud oma puhverriigiks oleva Põhja-Korea tuumaambitsioonidest, ameeriklaste sõjalisest kohalolust oma piiride lähedal ja seotud pingete kasvust. Lisaks veel tõik, et pingete võimalikul langemisel on Kim minemas siseriiklikult majandusreformide teed ja see peaks objektiivselt tugevdama Hiina mõju sellele majandusele.

Kokkuvõttes, nende viimaste päevadega demonstreeris Trump, et ta on võimeline tekitama välispoliitilisi torme ja vähemalt Lääne ühisrindest ta enam eriti ei hooli. Aga maailma usub ta muutvat jätkuvalt läbi oma kuulsa valimisloosungi "America First"!

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt