Mida rohkem gaasitorusid, seda parem Euroopale

Viimase kümnendiga on Euroopa gaasiturul toimunud hiiglaslikud muutused. Tänu Euroopa Liidu kehtestatud reeglitele on gaasitarnijate konkurents ning tarnekindlus mitu korda paranenud, millest Euroopa tarbijad on tuntavalt võitnud.

Gaas saab vabalt ELi siseturul voolata ja tarbijatel on võimalus pakkujate vahel valida. Euroopa energiaregulaatorite analüüs näitab, et gaasi hulgihinnad on üle Euroopa ühtlustumas, mis annab tunnistust sellest, et konkurents ei ole piiratud vaid mõne riigiga. Need, kes ELi turule gaasi tarnivad, peavad oma turuosa säilitamiseks tagama konkurentsivõimelise hinna.

Samas on ELi turu suurus ja avatus muutnud selle atraktiivseks gaasi müüjatele maailma teistest piirkondadest, mis on tähelepanuväärne areng olukorras, kus EL muutub aina enam imporditavast gaasist sõltuvaks. Traditsioonilised torugaasi importijad, nagu Norra, Alžeeria ja Venemaa on jätkuvalt olulised, ent suudavad gaasi müüja vaid siis, kui see on hea hinnaga nende omavahelises konkurentsis, samuti konkurentsis laevadega tarnitava veeldatud maagaasiga USAst, Katarist, Nigeeriast või Trinidadist. Praktikas on veeldatud maagaas pigem torugaasist kallim, mis võib Euroopas nõudlust selle järele piirata. Mitu riiki, nagu näiteks Hiina, võistlevad veeldatud maagaasi saamise nimel, sest neil puudub torugaasi alternatiiv. Seega, kui Euroopa soovib veeldatud maagaasi osta, peab olema valmis ka selle hinda maksma.

Isegi kui veeldatud maagaas Euroopasse ei jõua, hoiab selline võimalus teised gaasitarnijad kikivarvul. Euroopas on piisavalt veeldatud maagaasi impordivõimsust, et katta pool kogu vajadusest, kuid praegu on sellest võimsusest kasutusel umbes veerand, sest Euroopa kasutab rohkem torugaasi. Mainitud kasutamata võimsus koostoimes turukauplemisega teeb kauba saatmise Euroopasse, kui hind on õige, veeldatud maagaasi tootjate jaoks väga lihtsaks. Olukord on selline, et globaalne veeldatud maagaasi turg seab Euroopa turul tarnitava gaasi hinna lae.

Kuidas EL selle saavutanud on? Tänu hästi läbi mõeldud gaasituru regulatsioonidele ja liikmesriikide turgude vaheliste ühenduste parandamisele suunatud poliitikale. Hiljutine ELi monopolivastane kaasus Gazpromi vastu on seda suunda veelgi kinnitanud. Gazprom on kohustatud pakkuma Ida- Euroopa tarbijatele Lääne-Euroopas kaubeldava gaasi hindadel põhinevat hinda. Seetõttu, isegi kui gaasi hinna ühtlustumine Euroopas võtaks vastupidise kursi, lõikaks Ida-Euroopa tarbijad ikkagi Lääne-Euroopasse tarnijate vahelisest konkurentsist kasu.

EL peaks kõiki planeeritavaid uusi reegleid põhjalikult kaaluma (mis ei ole hiljutiste muudatusettepanekute puhul nii olnud). Kuna ELi sõltuvus impordist järjest kasvab, peaks toetama kõiki infrastruktuuriprojekte, mis suudavad gaasi ELi transportida, nii torujuhtmeid, nagu Nord Stream 2, kui ka veeldatud maagaasi terminale.

Kuna gaasi hinna määrab müüjatevaheline konkurents, on see investorite, mitte Euroopa maksumaksjate risk, kui keegi nende torujuhet või gaasiterminali ei kasuta ning Euroopa tarbijatel on suurem valik, kellelt gaasi osta.

Autor: Alex Barnes