Ärme käsitle väikeaktsionäri ahjualusena

Ahjualune on Eesti folkloorist pärit tegelaskuju, kes sõi kohe kõik söögi ära, kui pererahvas pakkus natuke toitu maitsta. Lugedes ajakirjanduses avaldatud seisukohti nn sunddividendi eelnõuga seoses, jääb paratamatult mulje, justkui poleks väikeaktsionär majanduslikult mõtlev inimene, vaid lühinägelik kasupüüdja, kes dividendi jagamise õiguse saamisega võtaks iga aasta kogu ettevõtte teenitud tulu välja. Lähtugem siiski eeldusest, et väikeaktsionär mõtleb samuti ratsionaalselt ja soovib suuraktsionäriga sarnaselt ettevõtte arendamist, mis on kõigi omanike huvides.

Omanikuks saamise hetkel on osapooled läbi rääkinud ja mõlema poole äriliste huvidega arvestanud. Huvid ja teatud otsuste vastuvõtmise lähtealused peaksid olema ka põhikirjas või aktsionäride vahelises lepingus fikseeritud.

Kui aktsionäride omavaheline läbisaamine on muutunud juristide ja advokaatide vahendusel mõõduvõtmiseks, ollakse juba ammu patiseisus, mis võib ka ettevõtte arengut pärssida. Just selliste olukordade harutamiseks on teatud määral mõeldud ka vähemusaktsionäride kaitse regulatsioon.

Ei saa nõustuda hetkel väljapakutud eelnõuga, mis tekitaks rohkem ebakindlust ettevõtte juhtimise (peamiselt investeerimise) seisukohalt. Õiguslik regulatsioon peab olema selge ja arusaadav ka majanduslikus mõttes.

Vähemusaktsionäride kaitse regulatsioon erinevates jurisdiktsioonides ei ole uus nähtus. Toon Soome ja Rootsi näite, kuidas on üldkoosolekul reguleeritud vähemusaktsionäride dividendide väljamaksmise hääletamise õigus.

Vastavalt Soome ühinguõiguseseaduse (osakeyhtiölaki) sättele 13:7 on 1/10 hääli omavatel aktsionäridel õigus nõuda 50% majandusaasta kasumi jaotamist, millest on tehtud seadusest tulenevad maharvamised (nt reservkapitali kanne jne). Seejuures ei või nimetatud vähemusaktsionäri dividendiõiguse sätte alusel väljamakstav dividend ületada 8% ettevõtte omakapitalist ega piirmäära, mis eeldaks ettevõtte võlausaldajate teavitamist. Lisaks on aktsionäridel õigus nimetatud sättest kõrvale kalduda, kui kõik aktsionärid on sellega nõus.

Sarnane regulatsioon on Rootsi ühinguõiguseseaduses (aktiebolagslag) 2005:554 peatükk 18 § 11, mille järgi on 1/10 hääli omavatel aktsionäridel õigus nõuda 50% majandusaasta kasumi jaotamist, millest on tehtud seadusest tulenevad mahaarvamised (nt reservkapitali kanne jne). Seejuures ei või nimetatud vähemusaktsionäri dividendiõiguse sätte alusel väljamakstav dividend ületada 5% ettevõtte omakapitalist. Aktsionäridel on ka õigus (üldkoosolekul või põhikirjas) kokku leppida suuremas või väiksemas vähemusaktsionäride dividendi jaotamise piirmääras.

Nende näidete pinnalt suudaks iga ettevõtja kui ka bilansivõimeline jurist välja arvutada, mis võiks olla väljamakstava dividendi suurus. Samuti võimaldavad konkreetsed finantsilised raamid koostada eelarveid, juhul kui peaks igal aastal teostama dividendimakseid (jättes hetkel kõrvale ratsionaalse mõtlemise). Nimetatud sätted on ühtlasi dispositiivsed ehk aktsionärid võivad kokku leppida teisiti. Tegu on siiski vähemusaktsionäri õigusega ning selle õiguse saajal on ka võimalus sellest loobuda.

Eestiski tuleks vähemusaktsionäride kaitse regulatsioonis paika panna konkreetsed dividendi saamise õiguse piirid, mis on finantsiliselt arusaadavad, kitsendamata seejuures märkimisväärselt aktsionäride omavaheliste suhete määratlemisõigust. Seda kõike ka lootuses, et väikeaktsionär mõtleb majanduslikult ning soovib ettevõtte väärtuse ja seega oma investeeringu kasvu, millelt teenida omanikutulu.

Selguse huvides on käesolevas artiklis silmas peetud äriühinguid, mis ei ole reguleeritud turul noteeritud ning aktsionäri definitsiooni all peetud silmas ka osaühingu osanikku vastavalt nn sunddividendi eelnõule.