Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Estcoin kui hüpe kiviaega
Eestil on üks natuke piinlik probleem ja selle probleemi nimi on Estcoin, kirjutab ajakirjanik Jaanus Vogelberg.
Jaanus VogelbergFoto: Ivar Kuldver
Oleme pikka aega hoolsalt kultiveerinud e-riigi mainet ja kiidelnud idufirmadele soodsa regulatiivse keskkonnaga. Praegu möllava krüptobuumi tingimustes on aga loodud kuvand meelitanud Eestisse suurel hulgal mündipakkumisi ehk ICOsid. ICOd kaasavad väga palju raha ja on innovatiivsed, aga firmad kipuvad hätta jääma reaalsete toodete loomisega. Kõik märgid viitavad sellele, et suure hulga inimeste riskiisu on olnud veidi liiga suur ja investeeringud lähevad kardetavasti mahakandmisele.
Kuigi tark raha enam ICOdesse ei liigu, ei möödu endiselt nädalat, kus ei tuleks teadet mõne järjekordse Pärnu maantee kontorisse registreeritud ettevõtte plaanist kaasata miljoneid dollareid või eurosid rahvusvaheliste investorite raha. Tõsi, finantsinspektsioon on teatud aktiivsust näidanud. Näiteks Nordcoin Mining OÜ plaan müüa osakuid krüptokaevanduses VKG territooriumil jäi ära, kuna firma ei tahtnud võtta õiguslikku riski, et nende token võidakse hiljem väärtpaberiks kvalifitseerida. Siiski peab tõdema – too little, too late.
Mainerisk järjest kasvab
Eesti maine ICO-buumi kokkukukkumisest paremaks ei lähe. Loodetavasti on selleks hetkeks Danske skandaal juba veidi vaibunud, muidu peab e-riigi PR-tiim ületunde tegema. Selles kontekstis on aga eriliselt arusaamatu, kuidas nn Estcoini ideed ei suudeta endiselt parematele jahimaadele saata.
Mäletatavasti tuli e-residentsuse tiim rahvusliku krüptoraha ideega välja mullu augustis, plaanides selle lansseerimiseks just ICO formaati. Septembris pidas Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi vajalikuks idee paralleelvaluutast isiklikult põhja lasta. Nädal tagasi võis aga üllatuslikult Postimehest lugeda, et e-residentsuse seltskond kaalub endiselt "kogukonnasisese krüptokäibevahendi" kasutuselevõttu.
Rahal on teadupärast kolm omadust – maksevahend, väärtuse säilitaja ja arvestusühik. Esimene kriteerium nõuab, et raha aktsepteeriks võimalikult lai hulk kasutajaid (ideaalis kogu maailma elanikkond). Nii ei pea raha hoidja seda pidevalt teiste valuutade vastu vahetama. "Kogukonnasisesed krüptokäibevahendid" ehk eri sorti token'id on selle elementaarse majandustõega vastuolus.
Ei ole ei liha ega kala
Hoolimata entusiastide väidetest saab token olla ainult kas raha või väärtpaber, mitte mingi kolmandat sorti moodustis. Esimesel juhul moodustaks token'iseeritud tulevikus, kus igal ettevõttel, riigil ja külaseltsil on käibel oma raha, suure osa SKPst valuutavahetajate käive. Sisuliselt läheksime tagasi barteril põhinevasse ühiskonda, kus mõni hõim kasutas rahana merekarpe, teine aga kitsi ja lambaid. Teisel juhul poleks token'itel aga üldse mingit mõtet.
Estcoini ideel ei ole tulevikku, kui just valitsus ei muuda selle kasutamist õnnetutele e-residentidele kohustuslikuks. Oleks viimane aeg sellest rääkimine lõpetada.