Anvar Samost • 30. oktoober 2018 • 4 min
Jaga lugu:

Avalik sektor tõrjub häid juhte

Eesti avalikul sektoril on probleem. Iga uue tippjuhi koha täitmise konkursiga saavad kõik potentsiaalsed kandidaadid kinnituse, et parem on mitte osaleda, sest riik ei suuda ka kõige lihtsamal tasemel neid asju hästi korraldada, kirjutab ajakirjanik Anvar Samost.

Anvar Samost  Foto: Andras Kralla

Ma ei taha siin üldse rääkida Laine Randjärvest, kes on lihtsalt viimane näide pikas reas, kus mõned episoodid on rohkem teada kui teised, kuid sõnum on läbivalt sama: läbipaistmatus, veidrad otsused, info lekkimine ja lekitamine, mainekahjud ja soovimatus maksta sektorile kohast töötasu. Üldse ei tahaks ühtegi nime nimetada, sest see viib fookuse valesse kohta.

Ühest küljest riik nagu pingutab. Olid ajad, mil juhid erasektorist avalikku ei kippunud, sest avalikus sektoris juhikohal veedetud aastad ei andnud CV-le palju juurde – pigem võtsid maha. Palgad, või tegelikult oleks õigem öelda, mõnede tippjuhtide palgatase, on viimase kümnendi jooksul siiski arvestatavaks motivaatoriks muutunud. Toimub erinevaid juhtide arengu-, järelkasvu- ja nii edasi programme. Avaliku sektori organisatsioonid on tihti üsna uuendusmeelsed, seal saab juhtida suuri muutusi ja saada karjäärile toetavalt mõjuvaid kogemusi. Ja riigi äriühingutes on viimastel aastatel asjad lausa hästi – järgnev jutt neid ei puuduta.

Teisalt – ja see on palju suurema mõjuga – näeme sageli avalike konkursside puhul korduvat mustrit.

Kuuldused ja suitsukate

Vana juht läheb ära tüliga, nõukogu või vastava valdkonna minister kangutavad teda või siis teevad kõik selleks, et ta ametiaja lõppedes uuesti ei kandideeriks. Vahel põhjendatult, vahel mitte, aga enamasti läbipaistmatult ja tegelikke etteheiteid varjates. Meediasse lekib mahlakaid üksikasju, aga see, mis tegelikult vastuseisu põhjustas, jääb pimedasse.

Konkursi väljakuulutamisele eelneb kuid kuuldusi ja suitsukatet. Vahel pannakse kokku spetsiaalne valikukomisjon, mille koosseisu vaadates võib informeeritud inimene üsna hästi ära arvata, kes valituks osutub. Vahel muutub nõukogu koosseis just enne konkurssi. Vahel peab minister nõukogu liikmetega vestlusi. Nõukogu liikmed, kes on heas usus andnud nõusoleku riiki teenida, tunnevad end veidi ahistatuna ja pettununa, aga enamasti ei ole neil tahtmist paati kõigutada.

Muide, vahel võib sellise "suunamise" eesmärgiks siiralt ja ausalt ollagi soov saada ametisse parim inimene.

Siis avaldatakse konkursiteade. Selles ei ole ära näidatud just palju sisulist peale tähtaegade ning kogemuse ja haridusnõuete, sest palka ja muid töölepingu tingimusi pole lihtsalt kombeks ette paika panna. Hiljem muidugi tuleb kahetseda, sest nõukogu esimees ei oska vastata kandidaatide küsimustele ja need lükatakse edasi hetke, mil võitja on valitud ning pooled on pandud vastastikku sundseisu. Olen kuulnud juhtumitest, kus võitnud kandidaadi ning tööandja eeldused palga osas erinevad kolm korda ja esimene indikatsioon selle takistuse kohta saabub nõukogu esimehe poolt läbivaatamiseks saadetud juhatuse liikme lepingu projektiga.

Kas konkurss on päris?

Enne tähtaja saabumist kuulavad mõned kandidaadid reeglina maad, küsides näiteks nõukogu liikme või tuttava asutuses töötava isiku käest, kas konkurss on "päris" ja mis on tõenäosus, et osalemine ei tõota kõigest enda avalikku lollikstegemist. Olenevalt avaliku huvi astmest hakkavad siis liikuma ka esimesed meediasse jõudvad väited võimalike kandideerijate kohta. Oletan, et loobujaid on viimasel ajal üha enam.

Vahel eelnevad otsusele vestlusvoorud, kuhu osa kandidaate kutsutakse ilma igasuguse lootuseta valitud saada. Kuni viimaks asi lõppvalikuni jõuab, võib teema mitu ringi meedias juba teinud olla. Ja nii edasi, teate ju küll.

Võib ette tulla, et siinkohal tinglikult nõukoguks kutsutud organ teeb siiski "vale" valiku. Siis juhtub, et "ei jõuta palgas kokkuleppele". Ja võib ka ette tulla, et tänu ebapiisavale eeltööle ei jõuta päriselt ka palgas ja töötingimustes kokkuleppele. On juhuseid, kus nõukogu parlamendisaadikutest liikmed keelduvad kinnitamast tippjuhi palka, mis nende meelest ebaõiglasel määral ületab riigikogu liikme tasu. Aga parlamendi liikme palk on teatavasti tagasihoidlik erasektoris makstavate juhtide tasudega võrreldes – veel üks argument selle poolt, et rahvasaadikud võiksid paremini tasustatud olla.

Kus oleks lahendus?

Paari aasta vältel on riigile kuuluvate äriühingute nõukogude liikmete valimisega tegelev nimetamiskomitee väga palju paremaks muutnud nende firmade juhtimiskvaliteeti. Keegi peaaegu ei mäletagi, milline jama nõukogudega enne seda pidevalt valitses.

Vaevalt, et nimetamiskomiteele saaks või peaks seadma täiendavaid ülesandeid. Hea asi võib katki minna. Aga sarnastel alustel moodustatud uus komitee võiks hakata tegelema just sihtasutuste, avalik-õiguslike institutsioonide ja muude avaliku sektori tippjuhtide konkurssidega küll. Palju hullemaks minna ei saa.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt