Puidust keskkonnamaja – teeme ära!

Innovatsiooni on võimalik luua kas eeskuju või jõuga. Lähiajaloost on ehitussektoris olemas mõlemad näited – rakenduvad energiatõhususe miinimumnõuded ning puidust keskkonnamaja planeerimise protsess.

Tehaselisse tootmisse suunduv ehitus ning puidu järjest laialdasem kasutamine kõrg- ja avalike hoonete kandekonstruktsioonides annab aimu, kuhu ehitussektor liigub. Puitmaterjali ehituses kasutamine on kasvav, mitte kahanev tendents ning heas mõttes "paratamatus" jõuab lähiaastatel ka Eesti turule.

Eesti puitmajatootjad ekspordivad regulaarselt enam kui 50 riiki, meie sektor on Euroopa suurim puitmajade eksportöör ning tootmismahult edestavad meid vaid viis Euroopa suurriiki. Selles kontekstis võib öelda, et sektoril läheb hästi ning majatootjatel ei ole puidust keskkonnamaja ehitamise puhul majanduslikku huvi, sest äri toimub mujal. Ometigi on väites ebatõed, sest Eesti ehitusturu mahtu arvestades on siin puidu osakaalu suurendamiseks arvestatav potentsiaal.

Samuti on puitmajasektori jaoks äärmiselt probleemne kohalike referentsobjektide puudumine. Kui me ise ei väärtusta oma oskusi ja jätame Eestisse rajamata märgilise tähendusega puitmajad, siis miks peaks meie oskustesse uskuma ka rahvusvaheline klient, äripartner, riigi esindaja? Esitades endale küsimuse, kes ja mida meilt maailmas ootab, siis on neid vastuseid üllatavalt vähe. Selle võib kokku võtta kolme sõnaga – IT, puit ja toit. Riigi roll on oma edulugusid toetada parimal võimalikul viisil. Keskkonnamaja ehitamine on üks selline tegu.

Kasvava elanikkonna kontekstis on globaalses plaanis kõiki ressursse kas vähe või väga vähe ning varem või hiljem peab inimeste keskkonnaalane käitumine muutuma. Ehitussektoril on selles kahjuks märkimisväärne roll, moodustades 21. sajandil CO₂ heitmete emissioonist 40% ning tarbides orienteeruvalt 40% kõikidest loodusest võetavatest ressurssidest.

Oleme liikunud poristelt vankriradadelt mitmetasandilistele ristmikele, palkidest rehielamutest klaasist, terasest ja betoonist kõrghoonetesse. See on peatumatu ning loomulik ühiskonna areng, mis sunnib meid mõtlema oluliselt laiemalt ning mõtestama lahti võimalused, kuidas saame mittetaastuvate ressursside kasutust oluliselt vähendada või piirata ning asendada need keskkonnasäästlikemate variantidega.

Tuleviku ehitussektori väljakutse on leida eelkõige keskkonnasäästlikud ehitusmaterjalid ning -tehnoloogiad. Ühtlasi tuleb silmas pidada seda, et hoone saavutatud energiatõhusus ning ehitusmaterjalide enda tootmiseks kulunud ressurss oleksid tasakaalus. Tsiteerides puitmajasektori üht innovaatilisemat ettevõtet, siis küsimus ei ole selles, et kui palju me puitu suudame hoonesse panna, vaid kui palju on võimalik puiduga asendada taastumatuid ressursse või -ehitusmaterjale.

Puidust keskkonnamaja ehitamine on pikalt räägitud ning planeeritud teema, millele andis poliitilise heakskiidu juba eelmine keskkonnaminister Marko Pomerants. Selles kontekstis võiks keskkonnamaja planeerimist näha loomuliku arenguna. Ometigi on see osa laiemast keskkonnapoliitikast ja kuus kuud enne valimisi võib nii mõnigi poliitiline jõud otsida selles probleemi.

Valimistsüklis on peamine vältida debatti ja vastasseisu loovaid otsuseid ning säilitada reiting ja olla populaarne, mis sisuliselt võrdub otsustamatuse ja riigi majandusarengu hetkelise peatumisega. On hea meel näha, et vähemalt ühes valdkonnas on jäädud kindlaks oma põhimõtetele ning arenguplaanidele.

Meie eksporditavates puithoonetes kasutatav ehitusmaterjal on väga sageli rahvusvaheline ning mõiste all "Eesti puitmaja" ei pea otsima kõikide materjalide kohalikku päritolu ja fakti, et see on ilmtingimata tehtud Põlvamaa metsade kuuskedest või Võrumaa mändidest.

Sektori edulugu on praegu insenertehniline kompetents, mis võimaldab hooneid projekteerida, toota ning transportida ja püstitada eksportturgudel. Selles kontekstis ei ole materjali päritolu ega maht määrav, hoone saab valmis ikkagi. Hoopis olulisem on see kogu majanduse kontekstis – kohaliku puitmaterjali suurem kasutamine Eesti ehitussektoris annab arvestatava tõuke kogu riigi majandusele.

Siin kasvanud ja siin väärindatud puit looks riigile suuremat lisandväärtust ning vahendeid, millega tagada sotsiaalne heaolu kogu ühiskonnale. Seega võiks puidust keskkonnamaja ning seal juures keskkonnasäästlik ehitusviis ja puidu laialdasem kasutamine ehituses olla mõne ettevõtlusele keskenduva erakonna ideaalne agenda. Just samuti nagu Soomes. Ideaalis pigem erakondadeülene poliitiline kokkulepe – riikliku puitehitusprogrammi loomine eduka ja keskkonnasäästliku riigi arendamiseks.

Puidust keskkonnamaja rajamine on ühe pika ühiskonna teadlikkust suurendava protsessi muutuse algus. Kuid kindlasti on see midagi, mis saab olema ajalooline verstapost ning oleks piinlik, kui see takerduks poliitilistesse intriigidesse või kartusesse vastanduda äärmuslikele hõberemmelga aktsioonidele vms.

See on suurepärane võimalus tõsta esile nii kohalikku arhitektuuri kui ka insenertehnilist oskusteavet, väärindada oma puitmaterjali ja rakendada siinset puitmajasektorit. Puit kõrg- ja avalike hoonete konstruktiivse materjalina ei ole enam tulevik, vaid puidukasutuse revolutsioon ehituses toimub just nüüd ja praegu.