Jaan Kaplinski: oleme ületanud punase joone

Maailmapoliitikas möödunud aasta väga suuri üllatusi ei toonud – kuskil sõditi, kuskil nälgiti, kuskil sõlmiti leppeid, kuskil murti neid, kuskil mässati, kuskil valiti uusi presidente, parlamente. Nagu ikka. Ent selle üpris tavalise pinna all on märgata pinevuse kasvu ja suuremate konfliktide, isegi suurema sõja võimalust. Usun, et president Donald Trumpi ajal on Ameerika Ühendriigid asunud intensiivsemalt tegutsema oma kauaaegsete eesmärkide saavutamiseks. Mis on täieliku ülemvõimu, ainuvalitsuse saavutamine maailmas.

Prantsuse ajaloolane Philippe Fabry kirjutab oma blogis, et 1945. aastast saadik rajavad Ühendriigid maailmariiki, nagu omal ajal kuningad Euroopas oma riike. Kuninga asemel on kuningnatsioon, feodaalide asemel, keda tuli taltsutada ja alistada, on sõltumatud riigid.

Eelmised Ameerika presidendid ja nende kaaskond ajasid seda poliitikat ettevaatlikumalt, kuigi eesmärk oli minu arvates sama. Trump teeb seda jõhkralt ja tõtakalt, ilma ameeriklastele nii tavalise silmakirjaliku retoorikata demokraatiast ja vabadusest.

Konflikt Venemaa ja Hiinaga on paisunud peaaegu külmaks sõjaks, liitlaste-sõltlaste mobiliseerimine intensiivistunud. Washington kasutab oma põhikonkurentide vastu vanu võtteid – majandussanktsioone ja sõjalise jõu kasvatamist nende piiridel. USA konflikt Iraani ja Põhja-Koreaga on osa tema konfliktist kahe veel sõltumatut poliitikat ajava suurriigiga, ent selle taga on ka kindel tahtmine vältida mõne riigi väljalibisemist Ameerika kontrolli alt, mida mõnel määral lubaks oma tuumapotentsiaali loomine. Ning muidugi soov vältida oluliste piirkondade – ennekõike Lähis-Ida – sattumist mõne teise riigi mõjusfääri.

Nii on Washington kasutanud maksimaalselt ära Venemaa ja Hiina piiririikide suhtumisi ja kujundanud mitmest oma sõltlased. Ka Eestist. Meil õnneks ei ole Venemaa-vastasus jõudnud sellise hüsteeriani kui Ukrainas või isegi Leedus, kuid piisavalt on seda siingi. Mis viib meie poliitikuid vahel kasutama niisugust retoorikat, millest oleks targem hoiduda.

Venemaa-Ukraina sõnasõjas ei pea me alati automaatselt valima Ukraina poolt. Oleks kasulik Ukraina ning Venemaa ajalukku tõsiselt süveneda ja püüda aru saada, mis ideoloogia praegu suunab Kiievi tegutsemist. Mina ei võrdleks säälset natsionalismi natside omaga Saksamaal, küll aga teatud piirides Benito Mussolini omaga Itaalias. Või selle analoogiatega mitmel Balkani maal enne teist maailmasõda.

Teame, et Ukraina võimude kalduvust äärmuslaste pilli järgi tantsida on kinniste uste taga kritiseerinud tema mõjukamad liitlased, ka USA, kuid oleks kasulik, kui seda teeksid ja teeksid avalikult teistegi riikide poliitikud.

Mis puutub Venemaasse ja meie poliitbroilerite ja ajakirjanike põhi-peksupoisisse Vladimir Putinisse, siis siingi tasuks mõelda, mida võib Venemaast oodata ja loota. Kuni võimul on Putin ja tema meeskond, on Venemaa poliitika põhijoontes prognoositav ja ei kaldu äärmustesse. Putin on Venemaa oludes mõõduka suuna mees. Äsja oli ta avamas Solženitsõni mälestussammast.

Mida kardan mina, on, et kui Putin peaks kaotama võimu, läheks see kommunistide ja marurahvuslaste bloki kätte, kes pole lähiajaloost midagi õppinud, kelle jaoks Solženitsõn oli reetur ja Venemaa päästaks tagasipöördumine stalinliku poliitika juurde.

Praegune USA ja tema sõltlaste (ka Eesti) poliitika paraku minu meelest soosib neostaliniste. Mis on Eestile kui piiririigile väga suur oht. Mitu analüütikut leiab, et kui Venemaa ja NATO vahel puhkeks sõda, siis selle esimene tanner oleks Baltikum. Kahju on, et omal ajal lasti käest võimalus teha Eestist neutraalne riik, näiteks "Austria variandi" järgi.

Nii on lugu suure poliitikaga, (geo)poliitiliste mängudega, mis on muidugi lahutamatud majandusmängudest, kus USA nüüd samuti püüab konkurente senisest otsustavamalt kõrvale tõrjuda. Mängud ja mängureeglid on vanad, kasvanud on ainult panused ja mängijate hulk. Ent nüüd on toimumas midagi, mis võib pahupidi pöörata kõik, isegi lõpetada need senisel kujul või isegi üldse.

Nimelt on mängu otsustavalt sekkunud Loodus. Või, kui soovime, Jumal. Või Nassim Talebi Must Luik. Igal juhul on sekkumine nii radikaalne, et ähvardab mängu täiesti segi lüüa või isegi lõpetada.

Meie, inimesed, oleme ületanud punase joone. See juhtus siis, kui hakkasime muutma loodust kiiremini, kui suudame hinnata nende muutuste mõju. Nii on CO₂ pumpamisega atmosfääri, plastikureostusega, metsade raadamisega, uute kemikaalide mõjuga loodusele ja inimesele, intensiivse põllumajandusega, antibiootikumidega.

Meie tarkus kipub aina enam olema tagantjärele tarkus ja see ähvardab meid ökokatastroofiga. Et seda ei juhtuks, peaksime radikaalselt muutma oma käitumist, pidurdama progressi, ümber hindama oma ideaalid ja väärtused, aeglustama innovatsiooni, loobuma majanduskasvust, elatustaseme tõusust, geopoliitilistest mängudest, võtma suuna inimkonna arvukuse kahanemisele jne jne. Seda igal pool, globaalselt, ka Eestis. Vaja oleks öko-revolutsiooni, kuid pole näha peaaegu mingit võimalust, et midagi sellist sünniks.

Nii olen pessimist. Mu väike lohutus on see, et pessimistile, kes ootab rohkem halbu kui häid uudiseid, on hääd uudised suurem rõõm kui optimistile, kes pole halbadeks uudisteks valmis.