Teeme Eestist Euroopa Ränioru!

Maailma suurimast start up'ide uuringust Global Startup Genome Research survey 2017 tuli selgelt välja tendents: tugeva ja kasvava idufirmade ökosüsteemiga linnad kihutavad eest ära nendest, kus see on nõrk. Miks see nii on?

Veel aastakümned tagasi polnud rahvusvahelist äri kuigi lihtne teha ning jõukus pigem hajus mööda maailma laiali. Regionaalsed piirangud andsid kohalikele ettevõtetele konkurentsieelise. Täna on internet ja globaliseerumine teinud ülemaailmse äri lihtsamaks kui kunagi varem ja jõukus koondub sinna, kus on kõige lihtsam äri teha. USAs näiteks loodi aastatel 2010–2014 viies linnas sama palju ettevõtteid kui kogu ülejäänud riigis kokku.

Eestil on täna idufirmade maailmas arvestatav positsioon. Meil on miljoni elaniku kohta juba neli ükssarvikut! Ka nimetatud uuringus on öeldud väga positiivseid sõnu Eesti seaduste, globaalse ambitsiooni, infrastruktuuri ja tehnilise talendi kohta. Ainsa etteheitena toodi välja, et meie idufirmade asutajad on veel noored ning vähekogenud. Kas suudame seda positsiooni hoida, püsida rongil või jääme maha?

Leian, et see oleneb kolmest tegurist. Meie kolm nõrkust tuleb pöörata tugevuseks. Kolm sammast, millele tugev start-up-ökosüsteem rajada, on uutele põhimõtetele tuginev haridus, teadlikkuse kasv ja ühiskonna toetus ning ettevõtlust soodustavad seadused.

Koolides ja ülikoolides õpetatakse meile ikka veel laias laastus kahte asja: järgi protsesse ja ära tee vigu. Mäletan isegi kooliajast, kuidas minu õiged vastused loeti valeks, sest lahenduseni ei olnud ma jõudnud nii, nagu viimases tunnis õpetati. Pahandatakse, kui õpilane õpib ette – nii on õpetajal ebamugav, kui lapsed on eri tasemel.

Meil puudub õpetamismetoodika, mis julgustaks probleeme lahendama, katsetama ja vigu tegema ning vigadest õppima. Kaasaegses maailmas ja eriti ettevõtluses on aga just need oskused kriitilise tähtsusega – lahendada probleeme ja õppida läbi vigade. Isegi kõige traditsioonilisemat äri tehes peab praeguses kiiresti muutuvas maailmas olema innovaatiline ja julgema riskida. Me peame tooma need põhimõtted Eesti koolide õppekavadesse.

Kuigi haridus on konservatiivne valdkond ning mentaliteeti üleöö ei muuda, sooviksin välja pakkuda ühe lihtsa tööriista – programmeerimise, mille puhul tuleb lahendada üht probleemi teise järel, teha palju vigu, enne kui tulemuseni jõuad. Programmeerimise peaks muutma kohustuslikuks aineks alates kolmandast klassist kuni gümnaasiumini välja. Aga kust võtta õpetajad? Eestis on niigi programmeerijate puudus.

Praegu on veebis juba mitmeid häid teenusepakkujaid, kes spetsialiseeruvad programmeerimise õpetamisele lastele. Nii inglis- kui ka eestikeelseid. Miks mitte lasta lastel nendelt veebilehtedelt õppida? Õpetaja rolliks jääks ainult koordineerimine ja hindamine. Usun, et see aitaks kasvatada välja põlvkonda, kes oskab probleeme lahendada, vigadest õppida ja kelle jaoks oleks edaspidi lihtne mis tahes tehnilisele erialale spetsialiseeruda.

Tehnoloogiahariduse kõrval näen sama olulisena ettevõtlusharidust. Mida varem me õpetame oma lastele, kuidas ärimaailm töötab, seda rohkem tekib Eestist ka edukaid ärisid. Õnneks on selles vallas toredaid näiteid üha enam. Ettevõtjad käivad koolides rääkimas, populaarne ja edukas on õpilasfirmade programm. Minagi sain esimesed ettevõtluskogemused ülikooli poolt tõugatud programmides: alustasin kolme start-up'i-katsega, mis kõik läbi kukkusid, aga andsid tohutult häid kogemusi. Sellised programmid tuleks igasse gümnaasiumisse ja ülikooli viia ning muuta kohustuslikeks aineteks. Isegi kui inimene ei saa kunagi pärast kooli ettevõtjaks, võiks ta teada, kuidas meie ühiskonna kesksed organisatsioonid töötavad.

Teine oluline sammas on toetav ja faktidel põhinev avalik arvamus. Startup Leaders Clubi uuringu kohaselt on iduettevõtlus Eesti avalikkuse jaoks kaunis segane teema. Inimesed ei saa aru, kuidas saavad ettevõtted aastaid kahjumis tegutseda. Miks tuleks nendesse investeerida? Mida üldse tähendab raha kaasamine ja sõna „start-up”? Miks just iduettevõtteid üles haibitakse, miks ei räägita konkreetsetest asjadest?

Selle teema puhul näen, et meedia võiks senisest veelgi enam otsida võimalusi, kuidas haaravalt selgitada, mis on idufirma, ja pakkuda tavalisele inimesele finantsharidust. Mitte et häid näiteid ei oleks, näiteks Madis Müür on võtnud endale isiklikuks eesmärgiks harida traditsioonilist ärimaailma idufirmade võludest ja ohtudest.

Rohkem võiks kajastada ka ebaõnnestumisi. 90% idufirmasid kukub läbi ja nende lugudest on alati midagi õppida. Asjadest avatult rääkimine seaks õiged ootused ja ajapikku hakkaks avalikkus ehk aru saama, et ettevõtted tekivad, õitsevad ja surevad kogu aeg.

Kolmas oluline teema on seadusandlus. Idufirmadel on aega ja raha vähe, tööd palju ning eesmärgid kõrged. Mida vähem jäävad seadused nende ambitsioonide püüdmisel jalgu, seda suurem on võimalus, et idufirmast saab korralik ettevõte.

Üks viimase aja fopaasid on tegeliku kasusaaja seadus. Mõelge nüüd neile, kellel on osanike nimekirjas mitu rahvusvahelist fondi, mis on omakorda omatud fondide poolt, ja nii lõputult, siis läheb asi ikka väga jaburaks. Kogu see seadus tuleks uuesti kirjutada ja arvestada, et rahvusvahelistel ettevõtetel võib olla sadu tegelikke kasusaajaid, kes omakorda muutuvad mitu korda aastas.

Samuti meenub värskematest üllatustest see, kuidas pangad välisinvestorite kontosid kinni panid. Jahmatab see, et sellele pole korralikku lahendust endiselt välja pakutud. Riigil on kohustus sekkuda ja luua keskkond, kus pangad saavad rahapesuseadusi järgida, kuid samas oleks väliskapitali vool Eestisse võimalikult lihtne.

Üha olulisem on meile välistööjõud. Sageli on Eesti start-up'il Eesti harus 20–30% tööjõust välismaalased. (eAgronomi Eesti filiaalis töötab 22 inimest, kellest 5 on välismaalased. Transferwise'il oli 2018 ainuüksi Eestis 700 inimest, kellest 273 olid välismaalased, Taxifyl oli 235, kellest 70 olid välismaalased.) Globaalsel äril on vaja globaalset tööjõudu ja mitte ainult tippe ja tehnoloogiatalente, vaid ka keskmise palgaga töötajaid, näiteks klienditoe spetsialiste. Raske on leida Eestist inimest, kes räägib ideaalset tšehhi ja inglise keelt. Meile on oluline, et tööjõu sissetoomine oleks lihtne, muidu lämbume tööjõu puudusesse ära.

Kui tahame rongiga kaasa sõita, peame looma tugeva idufirmade keskkonna. Vastasel korral näeme 10–20 aasta pärast, et oleme jäänud globaliseerumise ohvriks ning odava tööjõu riigiks. Oleme piisavalt väikesed, et sisse viia agiilseid muutusi haridussüsteemis ja seadustes. Veel jõuame!