Ringrada Fiati katusel

Esimese maailmasõja järel taas autosid tootma asudes, hoidis Fiat 80% turuosa kogu Itaalia automüügist. Kui väikene kommunistlik ülestõus 1921. aastal kõrvale jätta, läksid asjad Fiati jaoks aina ülesmäge ja firma oli valmis laienemiseks. Lingotto vabrik Torinos oligi selle tunnistajaks.

Lingottot hakati ehitama juba Esimese maailmasõja ajal ja seitse aastat hiljem, 1923. aastal saigi tehas valmis. Sellest sai suurim autotehas Euroopas ja suuruselt teine kogu maailmas. Tehasest sai kohe Itaalia särava tootmisajaloo sümbol. Ainult Fordi massivne River Rouge tehasekompleks võis suuruselt võistelda.

Insener Giacomo Matté-Trucco poolt kujundatud tehasemaja oli esimene suurtest hoonetest, mille rajamisel mängis suurt rolli raudbetoon. Viiekorruselise hoone tipus oli aga lihtne ovaalne ringrada, mille kaks kurvi rajati keerulisele betoonribidest sõrestikule. Sellist ehitusviisi polnud samuti enne Lingotto valmimist eriti tihti kasutatud.

 

Ringrada katusel polnud mingi uitmõte vaid tootmisprotsessi osa. Tehasel oli unikaalne spiraali kombel ülespoole kerkiv tootmisliin. Kõige alumisel korrusel oli materjalitoorikud ja hoones kerkides sai osadest katusele sõitmiseks valmis Fiat. Katusel katsetatigi värskelt valminud sõiduki kvaliteeti, mille järel sõitis auto mööda kaht spiraalrampi taas maapinnale.

Lingotto ovaalrada sai sama kuulsaks kui tehaski, sest mis võikski olla toredam ringrajast katusel. Rada pääses isegi mängufilmi "Italian Job", milles kolm Minit mööda tehase katust politsei eest põgenesid.

Kui juhtud olema mõne vana Fiati omanik aastatest 1923–1970, on suhteliselt suur tõenäosus, et su auto sõitis oma esimesed meetrid just katuserajal. Lingotto vabrik oli oluline panustaja Fiati tootmisse aastani 1970, mil tehas vananenuks tunnistati. Õnneks läheb 1982. aastal suletud tehasehoonel ka täna hästi. Suletud vabrik peidab täna endas teatrit, konverentsi- ja kaubanduspinda ja majutusasutust.