Valimisprogrammide kuluarvustustest terendab koalitsioon

Selle nädala kampaania keskne teema näib olevat debatt erakondade lubaduste maksumuse üle.

Ja muidugi, see on täiesti selgelt teema, mille üle peabki debateerima. Meediaväljaannetele oleks mul soovitus, et järgmine kord tuleks selleks debatiks paremini valmis olla. Tasuks aegsasti näiteks audiitorfirmadega kokku leppida, kes võiks anda sõltumatu hinnangu valimiskulude maksumusele. Siis jääks see kaklus ära, et kelle arvutused on õiged ja kelle omad valed.

Kuid kui jätta kõik muu pudi-padi kõrvale, siis on minu meelest just valimislubaduste kulupoolt vaadates siiski suhteliselt selge, et enam kui loogiline on praeguse valitsuskoalitsiooni jätkamine. Ansip on välistanud koostöö Savisaarega, seega oleks reformierakonna jaoks loogiline valitsuspartner lisaksIRLile Sotsiaaldemokraadid. Kui me nüüd aga kriitiliselt vaatame sotside ülikulukaid valimislubadusi, siis pole minu meelest reformi ja sotside liit kuigivõrd tõenäoline.

Eile tuli selle kohta tegelikult ka kinnitus. Naljakalt vähe pälvis avalikkuses tähelepanu Reformierakonna juhatuse otsus välistada koalitsioonis astmelise tulumaksu, auto- ja kinnisvaramaksu kehtestamine. Muidugi, otseses mõttes ei usuks keegi, et valitsus Reformierakonna või IRLi juhtimisel läheks neid poliitikaid ellu viima. Kuid olulisem on selles otsuses sisalduv metatekst sotside suunal - olete oma lubadustega ülepingutanud, teiega ei saa valitsust teha.

Kui vaadata sotside poole pealt, siis poleks ka neil endal mõistlik valitsusse tormata. Kui erakond, kes on nendel valimistel usutavalt ja kohati äärmuslikult oma selgelt vasakpoolse profiili väljajoonistanud, tormaks valitsusse ja loobuks kõikidest lubadustest, siis oleks see absurdne. Nende loogiline tee valitsusse kulgeks siiski vaid koostöös Keskerakonnaga. Vähemalt vahetult valimiste järgset seisu hinnates.

Autor: Ott Lumi, Villy Paimets