Rainer Saad • 19. juuli 2012 kell 5:11

Ootaks rohkem referendumeid

Viimane referendum toimus Eestis pea 9 aastat tagasi, kuid vahepeal on tulnud langetada otsuseid, mis on puudutanud iga eestlase tulevikku.

Eelmine nädal ütles rahandusminister Jürgen Ligi, et debateerimine Euroopa abiprogrammide üle pole ei riigikogule ega avalikkusele jõukohane ülesanne. Ministri väitest võib välja lugeda seda, et avalikkus ei suuda selliste otsustega toime tulla, kuna puudub arusaam antud küsimustes. Eesti põhiseadus küll keelab referendumile panna riigi rahaliste kohustuste, riigikaitse, välislepingute, eelarve ja maksudega seotud küsimusi, kuid näiteks avalik arvamus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga liitumise suhtes oli ülekaalukalt vastuseisev.

Suur erimeelsus on valitsuse otsuste ja avaliku arvamuse vahel. Kodaniku roll on riigi juhtimise juures üha väiksemaks jäänud ning seegi näib olevat ainult valimiskasti juures. Demokraatlik riik põhineb kodanikel, keda ei saa lõputult eirata ei Eestis ega ka mujal Euroopas.

Kuid avalik arvamus ei puuduta ainult abiprogrammides osalemist, vaid ka siseriiklike otsuseid. Kindlasti ei tähenda see seda, et iga päevakajalisema asja pärast peaks referendumi korraldama, kuid suuremaid tulevikku puudutavaid otsuseid tuleks ka rahvaga arutada.

Esmaspäeval otsustas Leedu seim erakorralisel istungil, et korraldab tuumajaama küsimuses rahvahääletuse, kas pooldada uue tuumajaama ehitust Leedu vabariiki või mitte. Miks ei võinud näiteks Eestis rahvahääletust korraldada elektrituru avanemise kohta? Tarbijaile ja väikeettevõtteile võib elektri hind uuel aastal tõusta 40%.

Mis roll on demokraatias avalikul arvamusel, kui seda ei kuulata? Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Ometi on rahva sõnaõigus otsustamisel jäänud üha tagasihoidlikumaks.

Eelmine rahvahääletus toimus Eestis 2003. aasta septembris, kui otsustati Euroopa Liiduga ühinemise üle.

Hetkel kuum