Kadri Bank: kinnisvaramaaklereil napib oskusi

Juba kinnisvarakuulutusi vaadates on näha, et maakleritööd tehakse sageli n-ö kõhutunde pealt. Müüdava objekti kirjelduse sisukus varieerub seinast seina. Väheste kuulutuste puhul on näha, et maakler suudab end panna ostja olukorda ja mõelda, mida too võiks kuulutusest otsida. Harva märgitakse, millised on küttekulud või millisesse ilmakaarde avanevad aknad, kuigi soojus ja valgusküllus on meie kliimas olulised.

Kuulutuste tekstid sageli sekundaarse tähtsusega infot. Näiteks kirjeldatakse pikalt piirkonda, kus objekt asub. Ühe Köleri tänaval asuva korteri kuulutuse sisu seisnes ainult infos, kust on Köleri tänav nime saanud. Kui inimene mõnes konkreetsesse piirkonda korterit otsib, siis tavaliselt ta juba teab, mis piirkonnaga tegu. Teine näide tarbetust infost: pool reklaamtekstist käib selle kohta, kui toredat bürood maakler esindab. See info on oluline müüjale, mitte kuulutusi sirvivale ostjale.

Mind häirib ka tohutu kirjavigade hulk kuulutustes ja maaklerite meilides. Kuidas teha selliste inimeste vahendusel tehinguid, mis mõjutavad rahakotti kümneid aastaid? Mind ärritab ka see, kui ostjat püütakse petta, tehes pilte näiteks nii, et majaesine suur autotee või värvimata või räämas fassaadi osa jäetakse pildilt välja. Selline tegelikkuse moonutamine on ka mõttetu: Tallinn on väike, ma võin igal ajal majast mööda sõita ja selle üle vaadata. Rääkimata Google Street View’ kasutamise võimalusest.

Olen kokku puutunud ka maakleritega, kes reklaamivad korteri välja, aga suheldes selgub, et sellise hinna ja ruutmeetritega korterit polegi olemas, vaid välja oli reklaamitud kogu arenduse korterite keskmine hind. Samuti on ühe arenduse juures sageli ainult ühe korteri pildid, mis eksitab ostuhuvilist ja näitab maakleri laiskust.

Korteri näitamise puhul olen oma tööd südamega tegevate maaklerite kõrval kohanud isikuid, kes teatavad, et nemad pärast kella viit ei tööta. Kuidas tööl käiv inimene objekti näha saaks, pole nende mure.

Lisaks on sageli läbi mõtlemata, millise emotsiooni saab potentsiaalne ostja korterit vaatama tulles. Rootsis on näiteks kombeks, et omanik ei viibi ise mitte kunagi korteri näitamise juures, sest võimalik ostja tunneb end sel juhul vabamalt. Minu hiljutine kogemus: kogu külastuse aja viibis korteris üks inimene, keda maakler mulle ei tutvustanud, kuid kes tundus mulle omanikuna. Samas hoidis ta minust ja maaklerist eemale ja jäi napisõnaliseks, kui talle paar küsimust esitasin. Olin segaduses. Alles lahkudes mainis maakler, et tegu oli üürnikuga.

Mul on kogemus ka maakleriga, kes veel enne, kui ma korterit näinud olin, hakkas mind tagant kiirustama: tulge ruttu vaatama, minge kohe panka ja järgmisel nädalal „lähme tehingusse”. See ei mõju usaldusväärselt, kui müüjal on kaubast lahtisaamisega nii kiire.

Eestis võib end maakleriks nimetada igaüks – haridus ja kogemus pole olulised. Alati ehk polegi oluline erialane haridus, küll aga valmisolek tegutseda oma ametkonnas kokku lepitud reeglite järgi. Kuni see valdkond on korrastamata, tuleks müüjal maaklerit eriti hoolikalt valida, sest viimase laiskus ja ebakorrektsus võivad tehingu tappa juba eos. Rääkimata probleemidest, mis võivad tekkida siis, kui tehinguks läheb.

Autor: Kadri Bank, Vilja Kiisler