Siin riigis tulevad kõik asjad ükskord välja

Küllap oli see endisel kaitsepolitsei juhil üsna sügavalt sisimast võrsunud tõdemus. Tõsiasi, et Eesti üheks informeeritumaks inimseks peetud mees poliitikas nii haledalt põrus, selle tõdemuse väärtust ei kahanda. Tänased tähtsad, toimetagu nad Euroopas, panganduses või poliitikas, selle arusaamiseni ilmselt veel jõudnud ei ole. Või vähemasti loodavad, et eitamise, salgamise ja vassimisega, pooltõe rääkimise ja demagoogiliste kordustega on võimalik juba ilmselgetki olematuks teha.

Kas usub keegi veel tänase Nordea panga juhi Vahur Krafti juttu, et ta ei teadnud dokumendivõltsimisest Eesti Pangas aastal 1995? See pole ju päris võimatu, et Kraft ei saanud aru, millele ta alla kirjutas, aga sellisel juhul ei oleks ta pidanud keskpanga asepresidendi ametikohal olema. Seesama pikkamisi keriv Autorollo lugu: sularahalaenud on antud tundmatu mehe nimel, kelle allkiri on võltsitud, firma arveid maksti isegi riigikogu arvutitest – aga asjaosalised on ikka veel täielikus eitusfaasis. Kristen Michalile läksid valed maksma ministriposti, aga veel taandudeski kinnitas ta, et ei lahku süü tõttu.

Valetamisega on see kehv lugu, et kui korra pihta hakkad, siis on raske pidama saada. Aga valetajad ei märka, et ajad on muutunud: kui veel mõnda aega tagasi vaadati nii mõnelegi vassimisele läbi sõrmede, siis enam mitte. Valetamisega lihtsalt ei lepita enam. Tark on see teadmiseks võtta.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler