Kust sa tead, et pole vaja?

Esiteks võib esimesena pähe kargav kaitserefleks „Mind see ei huvita“ olla ebaadekvaatne, kahjulikki. Näiteks Viru Keskuse fuajees pakuvad noored ühe soolase järve toodangut ning püüavad mööda voolavast massist kliente stiilis „Meil on siin üks huvitav asi, tulge, tutvuge“. Kui muidu on kaubakeskuses aega pikalt tiirutada ja lette fantaseerides tühjendada, siis läheb nüüd järsku sisse kiirem käik ja ettejääjaist saavad tüütud takistused. Pöördumise peale „Aitäh pakkumast, ma ei ole soovi (ei otsi seda, mul pole seda vaja)“ ütlemise võimaluse asemel läheb käiku ignoreerimine või ilma igasuguste viisakuskulinateta „Ei huvita, pole mulle seda vaja“.

No kuidas sa tead, et sellest pole sulle kasu, kui sa pole proovinud? Või kuidas sa tead, et pakutud raamatutellimus, ajakiri või muu komplekt pole midagi sulle, kui sa sellega lähemalt ei tutvugi ja kohe pikalt saadad? Olen e-mailitsi, paberkirjas, telefonis, reklaamidest ja ka mujal veebis leidnud tooteid-teenuseid, mis mulle moel või teisel elu paremaks või huvitavamaks teinud.

Tõsi, on kehvasti koostatud andmebaase, millega püütakse müüa inimestele, kes seal baasis olla ei taha. Ent sulle helistava inimese halvasti kohtlemist ei õigusta seegi, sest ega tema neid andmeid kogunud pole. Küll saab muuta seda, et sellist ülejala müüginimekirjade koostamist oleks vähem – helistaja läbisõimamise asemel oma andmete eemaldamise ning selle täitmise nõudmine. Või vaadata üle enda listid'esse kuulumine ja üldse kontaktandmete jagamine. Postkastile saab panna kleepsu „Ainult tellitud post“. Päris rämpsu saab ka lihtsalt ignoreerida, ka see vähendab pikapeale selle pealevoolu. Närvirakke need küll ei vääri.

Müügimehe pealesurumist võib võtta kui enese kehtestamise õppetundi. Lisaks psühholoogilisele õppele (enesekehtestamine argumentide abil, endale kindlaksjäämine jne) saab nautida mängu ilu, kuidas oma tööd teha tahtev inimene ümber veenda.