EL pingutab püksirihma

Nagu on juba olnud teemaks ajakirjanduses, püüdis iga riigipea saada parimaid rahastamisvõimalusi oma riigi ja kodanike jaoks. Selline lähenemine on täiesti õigustatud, nagu on õigustatud ka see, et mõned keskendusid rohkem maksumaksjate muredele ja teised pidasid rohkem silmas eelarvest kasu saajaid. Minu jaoks on oluline see, et jõudsime üheskoos kokkuleppele aastakümne ülejäänud osa eelarves ja seda tingimustel, millest tõuseb tulu kogu Euroopale.

Arvud kõnelevad enda eest ise. Kavandatud kogukulutused vähenevad, kuid majanduskasvu ja tööhõivesse suunatud investeeringute osakaal kasvab. See kajastab kaht peamist kaalutlust meie valikute taga: kogu Euroopas tuleb kohaneda rangete eelarvepiirangutega, kuid samal ajal investeerida tulevikku.

Nagu kõikjal mujalgi Euroopas, on sihiks seatud teha rohkem vähema rahaga (see puudutab ka halduskulusid) ja hoolitseda selle eest, et iga euro läheks sinna, kus sellest võib olla kõige rohkem kasu. Terve Euroopa pingutab püksirihma ja siin ei saa olla erandiks ka Euroopa Liit ise – niisiis ei olnud muud võimalust kui mõõdukas eelarve. Esmakordselt on kulutuste ülempiiri võrreldes eelmise perioodiga vähendatud ning see on täpselt 1% ELi kogurahvatulust.

Pidades silmas aktuaalseid majandusprobleeme, on meie põhieesmärk keskenduda töökohtade loomisele, majanduskasvule ja konkurentsivõimele. Me lihtsalt ei saa tuua ohvriks tulevikku suunatud investeeringuid haridusse, teadusuuringutesse ja majanduskasvu. Sel põhjusel on uues eelarves just nendele valdkondadele ette nähtud 37% (s.o 34 miljardit eurot) rohkem vahendeid. Samuti eraldatakse olulised summad (30 miljardit eurot) piiriülesele energiaedastusele, transpordile ja digitaalvõrkudele. Reaalselt suureneb ka selliste tähtsamate algatuste rahastamine nagu õpilaste ja õpetajate vahetusprogramm „Erasmus kõigile” ning meie maailmajao suurim teadusuuringute ja innovatsiooniprogramm „Horisont 2020”.

See sai võimalikuks tänu eelarve ajakohastamisele. Näiteks põllumajanduses, mis on eranditult Euroopa tasandil suunatav poliitikavaldkond, pööratakse nüüd üldiste põllumajandustoetuste asemel järjest enam tähelepanu põllumeestele õiglase sissetuleku tagamisele, maapiirkondade elukvaliteedile ning keskkonnasõbralikumatele põllumajandustavadele. Jätkusuutlik toiduainetesektor on meie kõigi jaoks äärmiselt oluline. Põllumajandus ei ole möödanik, kuid ühise põllumajanduspoliitika reformide tulemusel väheneb selle suhteline osakaal eelarves ja see suundumus püsib ka edaspidi.

Selleks et tulla toime kasvava noorte töötusega, mis puudutab Euroopas iga neljandat ja mõnes riigis iga teist noort, aitab kuue miljardi euro suuruse eelarvega uus algatus selle raske probleemiga võidelda. Nende riikide abistamiseks, keda kriis on kõige rängemalt tabanud, kasutatakse regionaalabi fonde. Rahalise abi andmine keskendub jätkuvalt vaeseimatele piirkondadele ja enim puudust kannatavatele inimestele, et suurendada liidus sotsiaalset ühtekuuluvust. Samuti säilitatakse kriisile vaatamata vahendid, mis võimaldavad Euroopal jätkata tegelemist oluliste ülemaailmsete küsimustega, nagu arenguabi ja kliimamuutused.

Igal juhul on tegemist ajakohastatud ja realistliku eelarvega, milles keskendutakse kõige pakilisematele küsimustele. Kompromissina ei ole see ehk kellegi jaoks täiuslik eelarve, kuid selles on kajastatud kõigi arvamused. Avaldatakse kahetsust, et kõiki investeerimisettepanekuid ei olnud võimalik arvesse võtta, kuna see oleks osutunud liiga kalliks.

Ma võin küll ise kahetsust tunda, aga ekslik oleks rääkida eelarveprojekti kohandustest kui kärbetest: võrreldes praeguse eelarvega on meie poolt kokku lepitud eelarves tegelikult ette nähtud märkimisväärselt rohkem raha investeeringuteks ja majanduskasvuks. Ning see on raha, mis toob kaasa muutuse.

Eelmisel nädalal tehtud otsusega ei ole asi lõppenud. Riigi- ja valitsusjuhtide saavutatud poliitilise kokkuleppe vaatab nüüd läbi Euroopa Parlament, et valmistada ette lõplikke läbirääkimisi. Juba enne tippkohtumist olid parlamendiliikmed õigustatult mures näiteks selle pärast, et vaja on leida uusi tuluallikaid või eelarvepaindlikkuse vorme. See on arusaadav, kuna keegi ei suuda ennustada, milline on Euroopa seitsme aasta pärast. Lisaks aitab paindlikkus tagada, et liidu maksed on kulukohustustega kooskõlas.

Seitsmeaastane investeerimiseelarve on tugev alus pikaajalistele plaanidele. Ilma selleta saame raha eraldada korraga ainult üheks aastaks. See oleks suur tagasilöök teadlastele, heategevusorganisatsioonidele ja ülikoolidele, kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kogu Euroopas. Eelarvest sõltuvad suured projektid. Ajal, mil usaldus meie majanduse suhtes järk-järgult taastub, on selle seitsmeaastase Euroopa perspektiivi kinnitamine positiivne märk.

Autor: Alo Merilo, Herman Van Rompuy