16. märts 2013 kell 5:23

Brüsseli argpüksid

Peaminister kiitles hiljuti riigikogu ees, et Eesti on Euroopa agaramaid eurodirektiivide ülevõtjaid, justkui oleks see tubli töö märk. Vastupidi. Eestis kehtivaid direktiive lugedes jääb mulje, et meie Brüsseli ametnikud ei tegele muu kui noogutamisega. Kuidas muidu on võimalik, et omaks võetakse ka kõige rangemad nõudmised.

Euroseadused riivavad kõige sagedamini väikesi tootjaid, kaupmehi ja põllumehi. Näiteks ei pääse linnukasvatajad mahelihaga poelettidele, sest nad ei suuda kõrgeid euronõuded täita.

Muidugi saab küsida toetusi, aga siis tulevad uued nõudmised. Valgamaa põllumees rääkis, et ta ei saa rahulikult tööd teha: ühel päeval seisab põlluservas tööinspektsioon, teisel terviseamet. Kolmandal päeval esitab nõudmisi PRIA ametnik või keskkonnakaitsetöötaja. Kõik kimbutavad töömeest nagu herilased. Kui miski ei klapi, teevad ametnikud kiiresti trahvi või määravad mõne muu (euro)karistuse.

Eesti ametnikke töötab eurokomisjonis poole rohkem kui riigikogus: kokku 202. See on sisuliselt ainuke statistka seal töötava ametnike kohta, sest lepingulised töötajate ja ekspertide kohta andmed puuduvad. Kõik mainitutest ei tegele seadusloomega, kuid osa neist küll. Ehkki me ei tea täpselt, palju ametnikke ja eksperte Brüsseli juures töötab, võib siiski eeldada, et Eestil esindus võrreldes teise riikidega on väiksem. Seetõttu on ehk paratamatu, et nad ei jõua kõigega kursis olla. Ometi on ametnikel ja ekspertidel ELi seadusloomes asendamatu roll.  

Kui Eesti esindaja hakkab ekspertkomitees mõne seaduse vastu protestima, peab ta kõneks valmistuma. Nupule vajutama. Põhjendama oma seisukohti. Olema valmis tähelepanuks. Kuid ka selleks, et peavoolu euroseaduste esindajad kritiseerivad teda hiljem või lähevad kaebama teiste liikmesriikide esindajatele, et Eesti esindaja eristub euroopalikust pealiinist. Ametnikule on sõnakus risk, sest hiljem võib tulla poliitik temaga kärtsuma. Tal on kasulikum hääletada valmis „lahenduste” poolt. Ka Eesti ministrid on võtnud normiks Euroopa pealiinile mitte vastu astuda. Brüsseli kiitus on võimulolijatele valimisreklaam ja isikliku karjääri kindlustamine. 

Riigikogusse jõuavad juba valmis euroseadused, kus on raske suuri muutusi teha. Riigikogu saab arvamust avaldada ELi seaduseelnõude kohta, aga Eesti pole seda võimalust kasutanud. Seevastu on paaril korral arvamust avaldanud Läti. Muljet avaldab Portugal, kes avaldas ülemöödunud aastal arvamust 184 korda.

Riigikogulased vabandavad, et neil pole jaksu kõigi seadustega tutvuda. Nii tekib paratamatult küsimus, kas võiks riigiteenistujaid asendada seaduste tõlkijatega. Brüssel suudab aastas toota tuhandeid seadusi. Riigikogu heal juhul paarsada. Kui selline alandlik seaduste vastuvõtmine jätkub, söövad euroseadused lõpuks siinse seadusandluse välja.

 

 

Hetkel kuum