Aga milleks maksta rohkem?

Reklaamiguru Olav Osolin rääkis möödunud nädalal turundajate aastasündmusel Password 2013, kuidas kriis viis reklaamiga tegelevatelt firmadelt lihtsamad tööd ning sellega ühes lahkus ka käive, mis majanduse kosudes tagasi polegi tulnud. Senised kunded hakkasid ise lihtsamaid töid tegema, näiteks toodete pildistamine jne, mida varem teenusena sisse osteti.

Kui Osolini mõttekäigule poleks järgnenud Rootsi ettevõtja Teo Häreni tehtud loovuse test saalisolijatele ehk Eesti turundusvaldkonna tippude peal, kellelt peaks tulema kõige kasulikumaid ideid oma klientide teenuste-toodete mahamüümiseks, liikunuks see kurblugu kõrvust mööda. Õnneks nii ei läinud.

Tõsisasi, et suur osa helgetest peadest pakkus saalis ülesannetele loogilisi või ootuspäraseid, mitte üllatavaid, silmapaistvaid, raputavaid ja eristuvaid võimalusi, näitab selle agentuuridele valuliku muutuse vajalikkust. Isegi, kui see neile endile ei meeldi. Loogilisuses ja ootuspärasuses pole mõistagi miskit katki, kuid need mõisted ei tähista eristuvust. Need on kindla peale minekud, mis võib tähendada turundusele kulutatu, nii aeg kui raha, raiskamist. Kindla peale minekut saab ka enda peast.

Agentuuridele ju ei viida raha harjumusest, sest alati on nii tehtud, vaid makstakse ettevõtjaile tekitatud kasu eest. Et asjast huvitatu käive säiliks, tuleb end asendamatuks muuta – pakkuda ideid, mis toovad tulemust. Samal ajal muutus seniste tõekspidamiste varisedes kunde teadlikumaks ehk õppis ise osasid töid tegema, läbi mille saab teenusepakkujale viimasele jõukohast-arendavat tööd pakkuda, ja oskab täna täpsemini ning tulemuslikumat teenust nõuda. Kui pidu majanduses oleks jätkunud senisel kursil ja asjaosalised samal kohal edasi tammunud, poleks sellist arengut toimunud. See on võit mõlemale poolele.

Selline kriitilisem vaade kehtib ka mujal, väljaspool turundust. Näiteks ootuse „eelista eestimaist“ kohta, mille võiks ümber sõnastada hoopis „eelista parimat“. Tõik, et midagi on siinmail ja käsitsi karpi pandud, on küll hea teada, kuid ei peaks tähendama ootust-kohustust kliendile kõrgemat hinda maksta. Ökolt ja mahedalt suudetakse toota ka piiri taga.

Muutus on hea, sest see raputab midagi uut tegema. Järgmisel korral mingi idee või lahenduse peale tulles hinga enne ohjade haaramist korraks sisse ja mõtle „aga, kui teeks hoopis teistpidi“.