14. juuli 2013 kell 5:02

Vastandamine on viljatu

Tööandja ja töövõtja huvid on erinevad, samuti nagu kaupmehe ja ostja omadki. Kuid nende vastandamine on mõttetu ja ebaefektiivne.

Kui tööandjad tulid välja sotsiaalmaksu jagamise ideega, siis rõhutasid nende esindajad küll, et sellest on kasu ka töövõtjal, aga kahjuks ebaõnnestunult. Nad lähtusid eelkõige eeldusest, et kui töövõtja sotsiaalmaksu ise ei maksa, siis ta ei teadvusta endale selle olemasolu. Töövõtjate enamik tajus seda enda alahindamisena ja lasi kõrvust mööda ka tööandjate sotsiaalmaksu jagamist toetavad ratsionaalsed argumendid, st keeldus kaasa mõtlemast. Kuidas sa ikka sellisega aru pead, kellega sul on vastandlikud huvid.

Äsjases käibemaksudebatis ilmnes sama fenomen. Eelarvamus, et selle langetamise korral kaupade hinnad ei lange, sest kaupmees tahab kasumit teenida igal juhul ja ei ütle ära ühestki võimalusest seda suurendada, võimendus meedias emotsionaalseks ja arutelu läks kiirelt rappa. Kommentaariumites läks käibemaksudebatt sujuvalt üle kemplemiseks teemal „Kaupmeeste ahnus“, st müüja ja ostja vastandamiseks..

Töövõtja ja tööandja ning müüja ja ostja vastandamine ei vii arutelu edasi. Päriselt on ikka nii, et kui tööandjal läheb hästi, siis läheb hästi ka töövõtjal. Ja kui kaupmees teenib kasumit, siis on sellest kasu ka n-ö tavalisel inimesel: tarbijal, maksumaksjal ja kodanikul. Sest raha sünnib ju ainult erasektoris, laiali jagatakse seda avalikus sektoris. Riigilt saab hüvesid oodata ainult siis, kui on, mida jagada. Jagada on nii ettevõtte kui ka riigi tasandil ainult siis, kui ettevõtja teenib kasumit.

 

 

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler

Hetkel kuum