4. oktoober 2013 kell 8:55

Kutseharidusest erialase iseseisvuseni

Eesti hariduskorralduses on kutseharidus konventsionaalselt mingi atesteeritud oskus pärast vastavat väljaõpet koos praktilise kogemusega. Selle võib omandada kutsekoolis pärast põhikooli, gümnaasiumiga paralleelselt või pärast seda, kõrgkoolis, ülikoolis või aktsepteeritud kursustel. Praktilist kogemust on kasulikum omandada mitmel töökohal ja erinevate asjatundjate juures, kirjutab Eesti Maaülikooli rektori nõunik ja kirjandusteadlane Peeter Olesk.

Harjumuspäratu on paraku, et Eestis ei jälgita reeglipäraselt põrmugi seda, kui suure osa kutsest kui haridusest koos oskustega omandab inimene töökohal, mitte õpperuumis.

Tööstusjuhid võivad arvata mida tahes disproportsioonidest kutsehariduses, ent nad varjavad hoolega, mida ja kui palju näiteks õpetab inimesele töökoht tööstusjuhile alluval tootmisliinil. On selge, et seal õpetatakse vaid teatavat hulka kindlaid operatsioone, mitte aga erialast iseseisvust.

Sama kehtib tihti ka insenerioskusi vajavates ametites. Käisin hiljuti ühes tehnoloogilises inkubatsioonifirmas, kus viis noort inimest ootasid nagu Kitzbergi „Kosjasõidus“ tellijat, kes tuleks nende juurde, kaasas nii joonis 1:1-le, materjali spetsifikatsioon kui ka kalkulatsioon maksumuse ja tasuvuse kohta. Metallide tehnoloogia, materjaliteadus, intellektuaalse omandi kaitse, tehnoloogiline seire – kõik see oli neile võnnuvõõras, sest insenerlik alusharidus oli null.

Piltlikult öeldes oli neil oli lütseumiharidus korvipunumises tellija materjalist, mitte aga ise puidu tundmises ja varumises sel ajal, kui koor on lahti.

Autor: Peep Talimaa, Peeter Olesk

Hetkel kuum