Keskerakond tüürib Reformiga koalitsiooni

 Esmaspäeval nõuti tsentristide piketil majandusminister Partsi taandumist. Keskfraktsioon pommitab siseminister Vaherit maniakaalselt –  viimase kahe nädalaga on esitatud kaheksa arupärimist. Isegi peaminister salvas koalitsioonipartnerit politseijuhi valimiste pärast.

Kõige selle taga kumab vastuseis ühe partei liidrite vastu. Pealtnäha justkui tavaline valimisaasta, kuid mitte ainult. Koalitsiooni langev toetus annab aimu, et nüüdsel valitsusliidul pole pikka pidu. Tuleb otsida uusi kosilasi.

Keskerakond hoidis rahastamisskandaalis suu vagusi ega tõtanud justiitsminister Michalit umbusaldama. Nüüd aga passib IRLi ministrite kõri närimine keskparteilastele hästi. Meelemuutus toimus aastavahetusel, mitmete KeRe esindajate omavaheliste nõupidamiste järel. Vaevalt leppisid Seli ja Savisaar ka sellele kolmapäevale kohtumise selleks, et vaid olümpiamängudest rääkida.

Reformile on Parts ja Vaher tülikad. Juba mullu mais ringles oravaparteis mõte tuua Partsi asemele Raasuke. Kurdeti, et Parts on ülbe, võimutseb julgeolekuorganites. Nagu sellest veel vähe – rahastamisskandaali puhkedes asusid respublikaanid positsioonisõjale riigifirmade nõukogudes. Mõni orav kurdab juba ammu, et neil võiks olla asjalikum partner – respublikaanid oma skandaalide ja utoopiliste valimislubadustega toovad ainult häda kaela.

Võib vaid oletada, milliseid hüvesid jahib Keskerakond kahte ministrit rünnates. Varem oli Keskerakond autsaider, nüüd on hoopis valitsuserakonnad ise toetusnumbrites vähemuses. Ehk on KeRel mõttes isegi ühise valitsusliidu loomine.

Oravatel on muidugi ohtlik Keskerakonnaga ühisesse paati astuda, olles aastaid oma valijaid Savisaarega hirmutanud. Vahest saab sellest "takistusest" üle, kui Tallinna linnapea jääb ametisse ja ministriteks saadetaks teised keskparteilased. Kui ei sobi, võib parteijuhiks panna ka Ratase või Simsoni. See on vaid mõtteline malemäng. 

Siiski toimuvad praegused poliitrünnakud ministrite vastu eeskätt pragmaatilistel kaalutlustel. Valijatele püütakse näidata, et Parts on saamatu ja Vaher rumal. On see õigustatud või mitte, on isasi. Paraku näitab kogemus, et isegi saamatuse või rumaluse pärast erakonnad ministreid vahetama ei tõtta. Seega võib arvata, et on veel teised motiivid. Kuid tõenäoliselt ei saa rahvas veel niipea teada, mida Reformierakond ja Keskerakond omavahel kokku on leppinud. Palju raha ja ametikohti on omavahel ära jagatud. Kui palju häid ideid ja uusi tulijaid sellise ringkäendusega tapetakse.