Lasse Lehis • 7 veebruar 2013

Lehis: milleks muutus, kui laekumine jääb samaks?

Maksumaksjate liit on seisukohal, et niisama muutmise pärast ei ole mõtet maksusüsteemi muuta. Kui maksukoormus jääb samaks, aga maksude arvutamise valemid muutuvad keerulisemaks, siis on raske leida positiivset momenti, mis peaks maksumaksjat rõõmustama.

Tööandjate keskliit on kutsus ametiühingud läbirääkimistele, et muuta sotsiaalmaksu toimimise põhimõtteid. Esialgse ettepaneku kohaselt soovitakse muuta sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa töötaja maksuks, nii et töötaja netopalk ei väheneks. Loomulikult tekib küsimus – miks on vaja maksusüsteemi muuta, kui selle tulemusena maksulaekumine ei suurene ega vähene? Ametlik põhjendus kõlab: „Et laiemal üldsusel tekiks tunnetus tööjõu tegelikust maksukoormusest.“

Tõesti, muu maailma praktikast võime leida näiteid seinast seina – alates sellest, et kogu sotsiaalmaksu kannab tööandja kuni selleni, et kõik sotsiaalkindlustusmaksed peetakse töötaja brutopalgast kinni. Sotsiaalkindlustussüsteemide erinevused on näiteks ka põhjus, miks ei saa tõsiselt võtta riikide brutopalkade võrdlust – olgu jutt miinimumpalgast, keskmisest palgast või millest iganes. Õige ülevaate saamiseks tuleb võrrelda riikide lõikes kas netopalka või tööandja kogukulu.

Ettepaneku autorid peaksid selgitama, milles see „maksukoormuse parem tunnetus“ peaks seisnema ja mida head see kaasa toob. Ideaalis peaks see ilmselt tähendama, et töötajad hakkavad rohkem huvi tundma nende maksuraha kulutamise vastu ja avaldama riigile survet maksukoormuse vähendamiseks. Kahtlen, kas pelgalt palgalehe lahtrite ringitõstmine siin midagi muudaks. Inimene teeb oma igapäevaelu arvutused ikka selle raha pinnalt, mis talle palgapäeval pangakontole laekub. Enamasti ei anta tänapäeval töötajale enam isegi palgalehte ega arvutust, kui ta seda just ise ei nõua.

Seega, kui teema inimest ei huvita, siis pole tal mingit vahet, millised maksud kuuluvad tema töötasu sisse ja millised lisanduvad. Ja vastupidi – kui inimene tunneb huvi ja on kursis töötasu maksustamise reeglitega, siis teab ka tulumaksu ja sotsiaalmaksu erinevusi ning oskab nendega arvestada. Kas näiteks see kuulus noor töötu, kes ühe uudisloo järgi unistab 4000eurosest netopalgast, suhtuks ümbritsevasse maailma kuidagi teisiti, kui ta teaks, et sellele vastav brutopalk on 5234,39 eurot ja tema tööandja peab nii suure palga maksmiseks kulutama igas kuus kokku 7014,08 eurot?

Kui eesmärgiks on tõesti võimalikult suure psühholoogilise efekti saavutamine, siis võiks ju kohe võtta maksimum ja muuta kogu sotsiaalmaks töötaja maksuks. Ja veel suurema efekti saaksime siis, kui panna töötajale kohustus ka need maksud ise maksuametile üle kanda – siis võib kindel olla, et inimesed saavad kurjaks ja hakkavad valjuhäälselt nõudma maksude vähendamist. Kujutage ise ette, kui näiteks 1000 euro suuruse brutopalgaga inimene saaks järsku oma pangakontole praeguse 788,64 euro asemel 1340 eurot ja peaks seejärel tegema maksuametile 551,36 euro suuruse ülekande. Mida kõike selle raha eest oleks võinud omale osta! Täpselt sellises olukorras muide on füüsilisest isikust ettevõtjad – nemad näevad tõesti oma silmaga maksukoormuse kogu ulatust.

Lubatakse, töötaja netopalk ei tohi muudatuse tulemusena väheneda. Esiteks on selleks vaja kas seadusesätet või kollektiivlepingut, mis paneks kõikidele tööandjatele kohustuse brutopalka vastavalt tõsta. Ilmselt peab riik seda ka kontrollima ja vajadusel sekkuma, kui tööandja seda kohustust eirab.

Teiseks viib brutopalga arvestuslik suurendamine kogu praeguse maksumäärade süsteemi nihkesse, sest kehtivad maksumäärad peavad 13% võrra vähenema. Ainus, mis muutmist ei vaja, on tulumaksu määr, sest teiste maksude mahaarvamised tehakse enne tulumaksu arvutamist. Kui praegu maksab tööandja 33% (20+13) sotsiaalmaksu ja 1% töötuskindlustusmakset ning töötasust peetakse enne tulumaksu kinni 2% töötuskindlustusmakse ja samuti 2% kohustusliku kogumispensioni makse, siis tulevikus oleks sotsiaalmaksu määr 17,7%, töötuskindlustusmakse määr 0,88%, töötasust kinnipidamisele kuuluks 11,5% ravikindlustusmaksu ning 1,77% töötuskindlustus- ja kogumispensioni makset. Sellised maksumäärad ei tee maksude arvutamist või nendest arusaamist küll kuidagi lihtsamaks või selgemini arusaadavamaks.

Kas töötaja maksuks muudetud ravikindlustusmakse määr fikseeritakse seadusesse või hakatakse seda iga aasta muutma nii nagu töötuskindlustusmaksete määrasid? Kuna tööandjate ettepanekus mainitakse positiivse eeskujuna töötuskindlustust, siis minul tekkis küll kahtlus viimase variandi kasuks. Kas see võiks tähendada tulevikus maksumäära vähenemist? Hiljutise arstide streigi valguses vaevalt keegi julgeb midagi taolist ennustada. Pigem võib juhtuda see, et näiteks laiendatakse ravikindlustusmaksu objekti. Käidi ju streigi ajal välja palju huvitavaid ettepanekuid, millest kõige karmim dividendide maksustamine. Igaks juhuks meenutan, et mõned aastad tagasi mõlgutati valitsusringkondades mõtteid ka näiteks pensionide võimaliku maksustamise kohta. Omaette teema, millel ei tahaks praegu pikemalt peatuda, on tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustus. Kui see kindlustusliik rakendub, siis peaks sellega kaasnema sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa vähenemine.

Selgusetuks jääb ka, kuidas mõjutaks muudatus niinimetatud sotsiaalmaksu kuumäära rakendamist. Teatavasti peavad tööandjad maksma sotsiaalmaksu vähemalt 33% kuumääralt (290 eurolt), kui näiteks osalise tööajaga töötava inimese palk jääb alla 290 euro või kui mingil põhjusel töötajale palka ei makstagi (näiteks palgata puhkuse ajal). Näiteks kui tööandja on maksevõimetu ja jääb mitu kuud töötajatele võlgu, siis peaksid töötajad hakkama ravikindlusmaksu ise peale maksma, et mitte kaotada kindlustuskaitset. Või on kavas sotsiaalmaksu alampiir kaotada ja lubada ravikindlustust kõigile ükskõik kui väikese palgaga töötajale?

Kui sotsiaalmaksu ümberkujundamise idee algatajad leiavad nendele küsimustele vastused ja suudavad ära seletada oma ettepaneku kasuliku mõju, siis on maksumuudatus arutamist väärt.

Hetkel kuum