Eurorahaga võtame trepil kaks astet korraga

Auditis tuuakse välja trend, et omavalitsuste endi investeerimisvõimekus on madal. Investeeritakse peamiselt projektidesse, mida kaasrahastab EL. Selle tulemusel saab mõni valdkond kiiremini arendatud, samas kui need, mis ELi prioriteetidega ei kattu, jäävad investeeringute tähtsuse edetabeli alumistele ridadele.

Kuigi toetusrahade ulatuslik kasutamine tekitab sõltuvust, ei saa öelda, et toetuste abil tehtud investeeringud oleksid asjatud või asi iseeneses. Näiteks Haanja vald on läbi viimase kümne aasta paigutanud ELi vahendeid Haanja puhke- ja spordikeskuse arendamisse ning Suure Munamäe vaatetorni renoveerimisse. Tänu neile investeeringutele, mida vald poleks üksi suutnud teha, on Haanja turistide seas jätkuvalt eelistatud sihtkoht ning kohalikel majutusasutustel on seeläbi lihtsam end turundada.

Eurotoetused võimaldavad meil arengus võtta kaks trepiastet korraga, et vähendada vahet Euroopa jõukama osaga. Kindlasti tuleb sealjuures aga silmas pidada, et spurt hinge kinni ei lööks ning et ka hiljem jätkuks jaksu edasi minna, mitte hingeldades trepile istuma jääda.

ELi toetusraha tuleb tingimata koju tuua – see on mõte, millest räägivad poliitikud ning mida toetavad paljud. See on läbi kümnendi olnud enamikus omavalitsustes ka läbivaks valimislubaduseks. Arenguks tuleb ju leida lisaraha ning kust mujalt seda ikka leida, kui ELi fondidest.

Kahtlemata peavad riik ja omavalitsused olema valmis ajaks, mil euroraha allikas kuivab ning meil tuleb oma arengut peaasjalikult endil rahastada. Sarnaselt omavalitsustele on ju ka riik investeerinud viimasel kümnendil eelkõige nendesse projektidesse, mida toetab EL. Näiteks suurte maanteede ehitamine, mille tõttu on jäänud unarusse väiksemad teed, sealhulgas omavalitsustele kuuluvad teed.

Omavalitsuste investeerimisvõimekuse kasvatamiseks tuleks tõsta neile laekuva üksikisiku tulumaksu osa ning suurendada tasandusfondi. Tasandusfondi jagamisel oleks mõistlik võtta arvesse ka omavalitsuste asukohast johtuvaid eeliseid, õigemini nende puudumist.

Samuti tuleks kaaluda maksusoodustuste andmist ettevõtetele, mis loovad töökohti suurematest keskustest kaugemal. Maksupräänik võiks aidata nii mõnedki töökohad maal säilitada või linnast sinna tuua, mille tulemusel paraneks ka omavalitsuste investeerimisvõimekus.