Kuidas meelitada ettevõtjat maale

Ettevõtted toimivad omavalitsuste üleselt. Ettevõtjal on üldjuhul ükskõik, kas tema töötaja tuleb samast või naabervallast – peaasi, et tuleb ja teeb korralikult tööd. Aga kui naabervallast ühistransport ei käi, kahanevad võimalused leida kõik vajalikud töötajad. Isegi kastivabriku töötajaid leiab harva ühest külast, rääkimata millestki keerulisemast. Eestis mõeldakse tihti, et maal saab olla üksnes lihtsaid töid pakkuv ettevõte. Maainimesed on ju juhmakad, keegi midagi ei oska; pealegi tuleb kasutada kohalikku toorainet ja tegutseda traditsioonilistel aladel. Kartulikasvatus ja saekaatrid, need oleks justkui maamajanduse südame kaks koda: odav väljaõppeta tööjõud kompenseerib madala efektiivsuse.

Tegelikult on majanduse struktuur oluliselt muutunud ning aina suurem osakaal on teenusmajandusel ja valdkondadel, milles kõik töötajad ei pea olema ühes kohas. Kui nii, nagu kunagi arendati avalikke internetipunkte, loodaks üle kogu Eesti kaugtöökeskusi, oleks ka pärapõrgu asukatel märksa suurem lootus tööd leida.

Jah, struktuurse tööpuuduse kaks alustala on töövajajate vastumeelsus eriala ja elukoha vahetamise suhtes. Aga sellest on võimalik üle saada ümberõppe abil, sest maainimesed suudavad samuti õppida. Kolimise juures saab inimesi samuti aidata.

Mõistagi on oluline roll ka ühtsel transpordivõrgul, mis võimaldaks ladusamat töölekäimist. Maailmas on palju riike, mis on huvitatud mõne piirkonna eelisarendamisest. Muu hulgas tehakse soodustusi ettevõtetele, mis neis piirkondades töökohti loovad. Tõsi, need on enamasti transiitalad mere ääres või kahe riigi piiril, tööstusalad suurte loodusressursside läheduses, ent mitte ainult.

Kui Eesti tahab loobuda samastumast Tallinna ja Harjumaaga ning võtta kasutusele tegeliku regionaalpoliitika, võiksime sellest eeskuju võtta. Isegi kui algul koliks mõni firma maale vaid fiktiivselt, töötajaid ja tegevust sinna registreerides, annaks see omavalitsusele rohkem raha, millega parandada elu- ja ärikeskkonda uute ettevõtete ja töökohtade tulekuks.

Kui erasektor oma teenused suurlinnadesse tõmbab, öeldakse, et vaba ettevõtluse otsused riiki ei puuduta. Kui riik sama teeb, räägitakse efektiivsusest. Aga selle efektiivsuse hind on usalduse kadumine oma riigi vastu, mida on väga raske taastada.

Eestit katavad erinevad võrgustikud, mille kohalikke elemente vaadatakse tavaliselt vaid sellesama võrgustiku piires – kas kohalik bussiliin, postkontor, pangaautomaat, apteek ennast ära tasub. Kui ei, paneme kinni. See ei ole riiklik regionaalpoliitika, see on riiklik huvipuudus. Kui Eestil oleks tõepoolest regionaalpoliitika, vaadataks kõike seda koosmõjus, arvestades iga sulgemise või püsimajäämise mõju kohalikule elule, sealhulgas ettevõtluse edendamisele. Lihtsalt euroraha vahendamisest regionaalarenguks ei piisa.

Ei ole võimatu panna paika reeglid kõigi normaalseks eluks vajalike teenuste kohta. Näiteks nii, et riigina oleme huvitatud, et pangaautomaadid või -kontorid säiliksid punktides, kus nende teeninduspiirkonda jääb vähemalt X inimest ja järgmise punktini on Y kilomeetrit. Kui tehingute arv või maht langeb alla piiri Z, kompenseeritakse vahe pangale, sest meil on strateegiline huvi, et teenus jääks alles.

Kui me tahaksime, et suur osa Eestist ei tühjeneks, jälgiksime ja mõjutaksime transpordivõrku kindlasti üle-eestiliselt. Praegu ei saagi planeeritavad tõmbekeskused normaalselt toimida, kuna isegi naabervallast ei ole võimalik tõmbekeskusse tööle käia. Mis regionaalpoliitikast me siis räägime. Ühistransport ei ole ju piiranguteta ettevõtlus, riik ja omavalitsused korraldavad ning tellivad seda. Miks nad selle käigus üksteisega ei suhtle?

Üks väheseid positiivseid mõjureid Eesti regionaalarengus on rahvaraamatukogude võrk. Imekombel on selle päästnud asjaolu, et kunagi kirjutati seadusse raamatukogude likvideerimise keeld. Nii oleks loomulik, kui näiteks raamatukogudega koonduksid muud võrgustikud. Mitmel pool kolivadki sama katuse alla perearstid ja postkontorid. Sinna saab paigutada ka kaugtöökeskused. Ent niisugune põimumine, mis tugevdab kõiki võrgustikke, sõltub ennekõike omavalitsuse pealehakkamisest.

Autor: Peep Talimaa, Raul Veede