Eesti jonn viib meid edukalt edasi

Juhtusin Sotši olümpiamängudel vestlema kahe lugupeetud lätlasega – eduka ettevõtja ja legendaarse eksspordijuhiga. Lõunanaabrid oli äsja võitnud oma esimese olümpiamedali Sotšis ning loomulikult läks vestlus kohe kahe naaberriigi sportlikele saavutustele. Ühel hetkel küsis ärimees, kumma naabri saavutustele eestlased rohkem kaasa elavad, kas soomlaste või lätlaste? Küsimus oli ootamatu ning pani mõtlema. „It depends…,“ vastasin.

Edasi läks vestlus üha tulisemaks. Arutasime, kuidas eestlased tajuvad lätlasi ja vastupidi. Läbi said võetud kõik tuntud stereotüübid nagu saldejumsid, kiluvargad, eestlaste aeglus jne. Äkki ütles üks läti vestluspartner sõnad, mis ei unune: „Te, eestlased, paistate sageli külmade, aeglaste ja hingetutena, sest olete iseseisvad. Häirivalt iseseisvad! Nii iseseisvad, et ärritate omal moel sellega kõiki oma naabreid. Ja see omadus on aidanud teil sinna jõuda, kus olete.“

Need sõnad panid mõtlema, kas see ääretu iseseisvus või maakeeli eesti jonn ongi see „miski“, mis Eestit edasi on viinud ja viib?

Kõik maailmas ringi reisinud eestlased on kindlasti sattunud vestlustesse meie keele, kultuuri ja riigi teemal. Paljud on kogenud hinges solvumistunnet, kui Eesti pannakse ühte patta Läti ja Leeduga, või kui meid tuntakse osana Venemaast, sageli ei teata üldse. Ja need, kes ongi midagi Eestist kuulnud, kujutavad seda ette vaese, külma ja kõleda kohana. Neid stereotüüpe murda on väga raske.

Äris on asjad veidi teisiti. Kuigi sageli imestavad välismaa kolleegid, et kas tõesti on kõikides Balti riikides oma keel ja oma raha, siis siin on eristumine ja tausta selgitamine palju lihtsam. Äriline huvi paneb inimesi küsimusi esitama ja paremini vastuseid kuulama. Eesti inimeste tublidus (eesti jonn ärimaailmas terminina siiski kasutusel ei ole) pole samuti enam võõras teema.

On täiesti selge, et oma asja ajades ei saagi kõigile meeldida.  Oleme riigina käinud oma rada majandus- ja rahanduspoliitiliselt. Oleme esimene eurole üle läinud riik Baltikumis, meil on unikaalne maksusüsteem jne. Neid näiteid teatakse üle maailma. Need teod kirjeldavad meie Eesti jonni ajamise oskust, hoolimata sellest, et keegi püüab anda „targemat“ nõu. Me pole kunagi soovinud olla kellestki sõltuvad ning seetõttu olemegi onud edukad. Oleme olnud töökad ja pragmaatilised, mistõttu meie majandusel läheb võrreldes paljude teistega hästi.

Maailma suuruselt neljanda õllefirma Eesti ettevõttena on Saku õlletehas käinud läbi pika raja - alguses üsna iseseisvana, seejärel osaliselt ning nüüdseks juba täielikult integreeritud rahvusvahelisse kontserni. Ettevõtte juhina seisan iga päev valikute ees, kas viia täpselt ellu kõik peakontori suunised või lisada sinna ka kohalikku puudet. Kuidas kohandada korporatiivset äristiili kohalikesse oludesse?

Ligi 15 aasta jooksul ettevõtluses olen olnud lähemalt või kaugemalt mitme ebaõnnestunud äri tunnistajaks. Lisaks erinevatele ärilistele põhjustele on nende juhtumite ühiseks nimetajaks olnud kohalike organisatsioonide selgroo puudumine, enda agenda halb müümine, ebakompetentsete välismaalaste domineerimine. Kohalike olude, ärikultuuri, klientide ja tarbijate hea tundmine on enamasti ülimalt oluline. Mistahes hästikoolitatud rahvusvaheline konsultant ei oska alati läbi näha neid pisiasju ja nüansse, mille järgi teevad otsuseid kliendid, tarbijad ja oma töötajad.

Eesti juhid on kohustatud ajama Eesti asja! Meie ülesanne on saada Eestisse uusi tellimusi, investeeringuid. Meie kohustus on leida parimad inimesed, et anda neile võimalus läbilöömiseks Eestis ja ka välismaal. Just nimel välismaal, sest esiteks loob see parema võrgustiku ning teiseks tulevad nad võib-olla tagasi – targematena ja veel suuremate Eesti patriootidena. Meie kohustus on muuta Eesti meeldejäävaks ja usaldusväärseks. Ning hoolimata sellest, et me ei pruugi olla alati kõige mugavamad partnerid, ei tohi Eesti jonn meid edaspidigi jätta.

 

Autor: Margus Kastein, Peep Talimaa