Keerame energiapuu õigetpidi

Selle koormuspüramiidi tipus oleks tavatarbijal kodused elektroonikaseadmed, mille tegelik võimsusvajadus on pigem vähesepoolne, tähtsus igapäevasele elutegevusele aga suur. Need oleks siis arvutid, digiseadmed, telerid, valgustid. Püramiidi põhja looksid elektriboilerid, põrandaküttekaableid, õhukonditsioneerid, soojuspumbad, mille mittetöötamist märkame alles suhteliselt pika aja pärast. Küll on aga nende osa igapäevases energiatarbimises märkimisväärne.

Eraldades need rammusama vooluvajadusega kodutarbijad omaette koormusrühmaks, saaksime virtuaalse elektrijaama, omamata seejuures ainsatki vatti tootmisvõimsust. See omakorda võimaldaks tipptundidel neid võrgust lahti haakides suurendada ülekoormuse all langenud liinipinget.

Loomulikult näeksid võrguoperaatorid juba täna hea meelega, et selline „imenupp“ oleks nende käsutuses. Sest tipuelektrit on tavapärasest kallim toota ja ootamatuste jaoks reservis olevad pöörlevad võimsused aga juba ilmselge puhaskulu. Kui „nupp“ on aga tarbija käes, mida ta saab käiku lasta, kui reaalajas dünaamiliselt muutuv elektrihind on ületanud iga konkreetse kliendi taluvuspiiri antud ajahetkel, saame juba mitmepoolset tulu. Igal ajahetkel vastavalt liinipingele muutunud hind koos sellele kiirelt reageerinud tarbijate koormusmuutusega võimaldab toota kogu vajamineva elektrienergia taastuvatest allikatest. Näiteks päikesepatareide parki ületav rünkpilv lülitab siis järjepanu vähemtähtsamaid elektriseadmeid välja. Ja vastupidi, tuuline ning päikesepaisteline ilm meelitab odavama elektritulvaga perenaisi pesumasinaid täis laadima. Elektrihinna etteaimatav tõus tipptundidel paneb käivituma kas maagaasilt või biogaasilt energiat saavad mikroturbiinid, suruõhult, veehoidlate taseme erinevuselt, hooratastele akumuleerinud kineetilise energia elektriks muutvad energiaseadmed. Külmal ajal annavad oma osa ka puugaasil ja biogaasil töötavad elektrigeneraatorid. Nende jääksoojus läheb kohalikuks kütteks või soojaks veeks ja toodetud elekter enese vajaduseks, ülejääk naabrile või kohalikku elektrivõrku, vähendamaks selle võrra elektriarvet ajal, kui soojavajadus on väiksem.

Iga sellisel viisil ennast elektriga äravarustav kogukond võib moodustada isereguleeruva mikrovõrgu. Seda ajani, millal taastub elektriga varustamine või siis nii öelda „kohaliku“ elektrivõrgu kilovati hind kujuneb kõrgemaks „väljaspoolt“ pakutava hinnast. Tervet Eestit hõlmav mikrovõrgustunud energiasüsteem on juba ka riigikaitseliselt kõva sõna.