Ära lase Brüsselil end neelata

Nelja riigikogu erakonna europarlamendi valimisloosung kokkuvõetult kõlaks umbes nii: „Kindlalt (RE) toon mina sulle kõige euroopalikuma palga (KE) koos üksmeelselt tugeva ja turvalise Eestiga (SDE) ilma korruptsioonita (IRL).“ See näitab, et kõik parteid saavad üksmeelselt aru, et ühtki europarlamendis reaalselt teostatavat lubadust pole mõtet valijale müüa. Parem pakkuda unistusi ja kõlavat sõna.

Tõsi, kõik poliitikud sellest lihtsast tõdemusest hoobilt aru ei saa. Näiteks küsis värske IRLi liige Anvar Samost inimestelt otse, et mida neile vaja. Vastus: julgeolekut, elatustaseme tõusu ja seda, et saadik kui tina tuhka ära ei kaoks. Parteide pealiin pani suures osas naelapeale kogemuste najal juba küsimata pihta. Ja ehk polegi siin nii eriti midagi pihta saada: isegi kui valituks osutunu otsustab niisama unelemise asemel eurosaadikuna kõvasti tööd teha, pole seda mõtet valijale lubada.  

Osalt on asi selles, et europarlament on pärast liikmesriikide valitsusi ja mittevalitavat Euroopa Komisjoni teisejärguline otsustaja. Ent see pole põhiküsimus. Asi on selles, et ELi tasandil toimuv on Eesti igapäevaelus kauge, abstraktne, keeruline, igav. Kui just teatud tüüpi lambipirnide keelustamisest ei räägita. Või hiigelsummade kandmisest euroriikide kriisikassadesse. Kuid seejuures meenutagem jälle mõju puudumist: mõlemas küsimuses on Saksamaa konstitutsioonikohtu võim europarlamendi omast märksa suurem, ehkki üht neist küsimustest pole kohus arutanud.

Seega ongi lihtsam „kindlalt“ ja „euroopalikku palka“ lubada, mitte igava jutuga inimesi haigutama ajada. Mängida emotsioonidel. Nõuda rahu ja julgeolekut. Pärast valimisi võib valituks osutunu rahulikult Brüsseli-Strasbourgi-Tallinna vahele pendeldama minna ilma, et peaks mõne lubaduse täitmise pärast pead vaevama. Ühelt poolt näib, nagu polekski seal võimalik midagi erilist teha, teisalt ollakse siinse publiku silma alt ära, poleks nagu kohustustki.

Katsugem meie seniste eurosaadikute tegevuse osas miskit erksat välja tuua, mälu järgi. Meenub, et Tunne Kelam oli seekord seotud küberjulgeoleku teemadega, Ivari Padar ütles midagi ELi eelarve kohta, Kristiina Ojuland jagas tunnustust aserite vabadele ja ausatele valimistele, Vilja Savisaar-Toomast ja Siiri Oviir lahkusid Keskerakonnast ning Indrek Tarand ei hakanud erinevalt teistest kuluhüvitiste teemal vassima, aga kirjutas lõpuks ka Siim Kallase asjus komisjoni presidendile Barrosole kirja. Hea küll – küllap tehti tähtsate asjade tegemise nägu veel mõnel pool, kuid usun, et loetelu on ammendav, näitamaks, mis Eestis korda läheb: meile lähedased teemad.

Seetõttu tasubki märkida, et kui parteid on aru saanud, et lubada tuleb julgeolekut ja rohkem raha, siis ärakadumise teemal ollakse pisut tagasihoidlikumad. See on tegelikult aga kõige olulisem. Europarlamendi suurim väärtus on seni see, et tegemist on platvormiga, millelt saab edastada Eestile olulisi seisukohti. See tähendab ka valijate murekohtadest rääkimist, ehkki madalate palkade asjus pole vist Euroopas mõtet lärmi lüüa, kodus töö tegemata. Asja iva ongi seejuures seal välja paista, aga mitte siin pildilt kaduda. Sest kuidas sa oma valijat esindad, kui sa seal kadunud oled ega suuda enne järgmisi valimisi isegi meenutada, kes sind täpselt kohale pani. Seni on just nii läinud.

Autor: Vilja Kiisler, Hannes Sarv