Kirglikku sihti on hädasti vaja

Rõivase sõnastatud teadmine, et saatus on meie enese kätes, lootus „paremale homsele“ ja tahtmine end teostada kõlavad töökuse ja tubliduse ülistamisena, tuletades meelde „Tõe ja õiguse“ vana Andrese sõnad: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.“ Aga õigus kippus noore Andrese poolele jääma: „Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.“

Äripäeva meelest vajab Eesti kindlasti suurt sihti, innustavat eesmärki. Ainult see annab tahtmise end teostada, sisendab usku, et saatus on meie kätes, ja kätkeb lootust paremale homsele. Armastust on kõigepealt vaja, siis tuleb töökus ja tublidus iseenesest. Pärast Euroopa Liidu ja NATOga liitumist ning eurotsooniga liitumist ei ole Eestil suurt, ühendavat eesmärki olnud. Selle vajadust tõendab Rõiva väljaütlemisele järgnenud mõttevahetus ajakirjanduses ning viimasel ajal Äripäeva arvamusruumis avaldatud ettepanekud.

Oma nišš. Eestlasi meelitas suuresti, kui USA majandusajakiri Fast Company arvas, et vahest võiks Eestist saada uus Räniorg. Tegelikkus on siiski proosalisem. Vaevalt on meil jõudu Ränioruga võistelda, ja vähe on mõtet temaga võistelda või järele teha püüda. Eelmisel hooajal Eduka Eesti arvamuskonkursil kolmanda koha võitnud ettevõtja Raul Allikivi kirjutab täna, et Eesti peapealsele saaks kujundada kiiksuga nohikute ja rahapaigutuste järele ringi vaatavate riskiinvestorite kohtumispaiga: ettevõtlike eestlaste tekitatud start-up-riigi kuvand töötab selle kasuks. Ehk siis: seada suur eesmärk paika selle järgi, milleks on eeldusi juba olemas.Eelmisel nädalal kirjutas suure särava sihi vajalikkusest tänavu Eduka Eesti konkursil nominentide hulka jõudnud advokaat Rait Kaarma. Ta märkis, et hästi sõnastatud innustav visioon annab emotsionaalses mõttes hoogu, mida on edasiliikumiseks tingimata vaja. Kaarma sõnastatud „Tulevikku luuakse Eestis“ haakub hästi sellega, mida Allikivi silmas peab: Eesti võiks olla särava idee ja raha kokkuviija.

Et nimelt kirg on see, millest „väikese narratiivi“ peaministril puudu, viitas esimesena aga Ivar Kiigemägi. „Kui Erki Nool oleks läinud Sidneysse ja öelnud intervjuus enne seda: “Ma lihtsalt lähen teen need alad kuidagi ära, kui katkestan, siis katkestan!” – kas me oleks sellega rahul olnud? Peaminister peab iga jooksu alguses ütlema: “Püüan kulda!” Ainult siis saab see kuld ka tulla, kirjutas ta. Tõsi.

Rikkus peab suurenema. Iseenesest polnud Reformierakonna kunagisel valimisloosungil, mis lubas Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka viia, häda midagi. Ainult et masu tuli peale, ja siis oli seda kerge naeruvääristada nii poliitilistel vastastel kui ka hättasattunutel. Aga siht oli hea ja mõte õige: rahvusliku rikkuse suurenemisega peab suur eesmärk toimetuse meelest kindlasti seotud olema. Ettevõtja tegevuse soodustamine peaks siit järelduma automaatselt. Paraku näib riik selle asemel energiat kulutavat hoopis ausa ettevõtja elu keerulisemaks tegemise peale.

Muidugi pole peaminister ainus, kelle mure see Eesti kulla otsimine, suure sihi seadmine peaks olema. Aga kui endal seda õigest kirge ja karismat – armastust – ei ole, siis ei peaks vähemasti kirglikke sihiseadjate indu maha võtma ja kuulutama, et polegi vaja. On. Kindlasti.  Äripäeva visioonist luua Eestis maailma kõige informeeritum ettevõtluskeskkond on salastamiskirest haaratud riik viimasel ajal mitu sammu tagasi astunud.

 

Autor: 1185-aripaev