1000eurose kuupalga asemel majanduskasv

Indrek Neivelti välja käidud 1000eurone miinimumpalk aastaks 2018 eesmärgina kõlab avalikus arvamusruumis atraktiivse ja diskutiivsena, ent tulistab vähemasti osaliselt märgist mööda.

Äripäeva meelest saab tõsiseltvõetav eesmärk olla majanduskasv. Majanduskasv kätkeb kõiki neid elemente  ja mõjusid, mida ühiskond eduks tõepoolest vajab, sisaldades kaasnähtena palgatõusu. Madalad palgad on väljarände peamine põhjus ja kahtlemata aitaksid paremad palgad inimesi lahkumast hoida. Ent palgatõus eesmärgina ei toimi.

Esiteks, palku tõstab või ei tõsta ikkagi ettevõtja, mitte riik. Väärtust luuakse erasektoris, riik jagab vaid ümber maksumaksja raha. Jah, riik on see, kes kehtestab miinimumpalga. Toimetuse meelest on aga miinimumpalk pigem tagurlik nähtus. Pikemaajalises perspektiivis võiks Eestigi kaaluda sellest loobumist. Normaalne on, et palgad kujunevad läbirääkimise käigus vastavalt tööturu olukorrale ehk nõudmise-pakkumise suhtele. Miinimumpalk ei ole ka küsimus, mida peaks otsustama referendumiga, nagu püüdsid šveitslased. Ometigi oli Šveitsi elanik nii palju tark, et taipas maailma kõrgeima, 3280eurose kuupalga suure häälteenamusega tagasi lükata.

Teiseks, madal tootlikkus ja vähene efektiivsus. Ettevõtja ei saa seada eesmärgiks mitte palkade tõstmist, vaid suuremat kasumit, mille saavutamiseks on tarvis enamat efektiivsust ja suuremat tootlikkust. Kui me räägime palkadest, siis räägime tegelikult kasumist, seega tootlikkusest ja efektiivsusest. Nende nimel näevad ettevõtjad vaeva päevast päeva. Eesti ettevõtjad on näidanud end kohanemisvõimelistena, mida tõestas ilmekalt esimene kvartal. Ajal kui ettevõtjad tõstsid palku keskmiselt ligi 8%, suutsid nad kulusid 3% võrra kokku hoida. Nii saavutati I kvartalis viimase seitsme aasta parim kogukasum, seda statistilist majanduslangust trotsides.

Kolmandaks, palkade tõstmine eesmärgina ei kõneta ettevõtjat, kes väärtust loob ja kelle tegevusest rahvusliku rikkuse suurenemine otseselt sõltub. Tasub tähelepanelikult lugeda nende ettevõtjate kommentaare, kes ütlevad end Neivelti ideed toetavat. Palgatõusu käsitlemine investeeringunagi tähendab alati kalkulatsiooni, mis on selle tõusu hind.

Ettevõtjad teavad liigagi hästi, et palkade tõstmine ei käi kampaania korras. Tegelikus elus tõusevad palgad siis, kui tööturul on dissonants tööjõu vajaduse ja pakkumise vahel. Osas sektorites on tööjõu puudus terav teema, ja seal palgad tõusevadki. Samas ei saagi palgad kiirelt tõusta neil aladel, mis suurt erialast kompetentsi ei nõua. Makstakse selle eest, mille järele on vajadus.

Majanduskasvu seadmine eesmärgiks eeldab seda, et riik mõistab ettevõtjate loodava väärtuse tähtsust, ja seda laiemalt kui vaid riigikassasse laekuvate maksude näol. Viimaste aegade maksumuudatused näitavad selgelt, et kalleid lubadusi andnud valitsuse esimene mure on riigikassa täitmine, mille nimel kooritakse ausalt ettevõtjalt seitse nahka ja koormatakse teda tähelepanu põhitegevuselt kõrvale viiva, ajamahuka aruandlusega.

Tunnistame, et majanduskasvu seadmine eesmärgiks ei kõla n-ö laia publiku hulgas nii atraktiivselt kui 1000eurone miinimumpalk. Ent ka laial avalikkusel oleks aeg aru saada sellest, mida ettevõtjad ja Äripäeva lugejad ammugi teavad:  rikkust loovad ettevõtjad. Mida ettevõtjasõbralikum on keskkond, seda enam lisaväärtust suudavad ettevõtjad luua. Mida enam lisaväärtust suudavad ettevõtjad luua, seda kiiremini tõuseb elatustase, st elanike sissetulekud.

 

 

Autor: 1185-aripaev