Venemaa pälvis solidaarsust G77lt

Ühendus G77 (praegu G77 ja Hiina) loodi 50 aastat tagasi ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) lõpus, esindamaks just iseseisvunud arenguriikide huve. G77 tegutseb eelkõige ÜRO raamistikus ning majandus-, arengu- ja sotsiaalteemadega. On selge, et need riigid on viimase poolsajandiga erinevalt arenenud. Sestap on mõned riigid ühendusest lahkunud ning lisandunud on uusi, eelkõige neid, kes iseseisvusid pärast 1964. aastat.

Venemaale esitas kutse liituda G77ga Boliivia president Evo Morales ja küllap tema ka kõige paremini teab, miks. Majandusnäitajad pole riigi kuulumisel sellesse ühendusse tegelikult argument – näiteks Katari ja Bhutani majanduslik vahe on tohutu. Põhimõtteliselt sobiks sinna iga riik, oluline on pigem üldine vaade arenguküsimustele ja enesemääratlus.

Seega julgen arvata et tegu on pigem poliitilise solidaarsusžestiga. Vene diplomaadid, kellega sel teemal rääkinud olen, ei ole küll kuidagi liikmeks saamise soovi või plaani kinnitanud.

Eesti kuulub erinevates ÜRO organisatsioonides erinevatesse grupeeringutesse, kuid G77 riikide hulgas meid pole. Aga näiteks G77 „sünnikodus“ UNCTADis oleme grupijaotuse järgi Grupp D (üleminekumajandused) liige; sisuliselt aga ELi liige, s.t me ei esita EList erinevaid seisukohti ja kaitseme ka oma grupis, kus veel mitmeid ELi uuemaid liikmeid, ELi vaadet.

Eesti, sealhulgas meie majandus, on maailmas esimeses kuuendikus. ÜRO liikmesriike on praegu 193 ning nii majanduslikes kui sotsiaalsetes (HDI, WEFi indeksid, GII) indeksites platseerume me keskeltläbi 30. koha kandis. Mida komplekssemad indeksid, seda vähem kõikumist. Kui Eesti on oluliselt eespool (nt meediavabaduselt internetis olime mullu esikohal), on see väga hea, ja kui oluliselt allpool (nt allpool 50. kohta), siis tuleb minu arvates tõsiselt analüüsida, millest see tuleneb.

Kogu G77 liikmeskonda ma eri indeksite võrdluses analüüsinud ei ole, aga enamiku indeksite esimestes kümnetes pole just palju G77 riike.