Riik ei käitu hea omanikuna

Rääkisin eile "Aktuaalse kaamera" palvel, mida arvan Eesti Energia, Tallinna Sadama ja Eleringi juhtide konkurssidest. Ütlesin, et võib olla ma ei tea kõike, aga olukorras, kus juhtidega ollakse rahul, tundub konkursside korraldamine ebamõistlik, et mitte öelda ettevõttele kahjulik. Ka siis, kui valituks osutub praegune juht, on juhtkonna ja organisatsiooni töö mõneks kuuks häiritud, õigupoolest ei saa ametis olev juht teha ühtki kaalukat plaani või otsust. Kui midagi niisugust juhtuks börsiettevõttes, mille aktsiad mulle kuuluvad, müüksin need parem maha ja nii teeksid paljud teisedki, mis väljenduks kokkuvõttes aktsiahinna, st firmaväärtuse langemises. Börsil noteerimata ettevõtte puhul pole kahju nii ilmne ja keegi justkui ei vastutagi.

Konkursist rääkides on öeldud, et selgub, kas praegused juhid on ikka parimad võimalikest. Seda võivad rääkida, kes ei mõista, mida personalikonkurss tähendab. Personalikonkursil otsitakse inimest, kelle kogemused lubavad eeldada, et ta võiks hästi toime tulla selle ettevõtte juhtimisega, kuhu juhti otsitakse. Sel on mõte ja õigustus vaid siis, ku soovitakse muutust ettevõtte strateegias või on mingil muul põhjusel vaja juhti vahetada. Aga kui kandideerib juht, kellega juba ollakse rahul, kes on selles ametis juba tõestatult edukas olnud ja kui nõukogu ei soovi muutust – kuidas saaks siis konkursiga leida kedagi, kes on veel sobivam?

Jutt sellest, kas konkurss üldse on hea ja kas tähtajad on parajad või liiga lühikesed, on teisejärguline. Tähtis on see, et niimoodi käitudes tõestab riik taas, et ta ei ole hea omanik.

Äkki see ongi eesmärk? Kui targad inimesed teevad rumalaid asju, kaldun ma ikka otsima peidetud mõtet. Võib-olla ongi asja kaugem mõte näidata, kui rumalalt riik omanikuna käitub, ja need ettevõtted börsile viia, et tagada edaspidi professionaalne juhtimine kõikidel tasanditel, st mitte ainult juhatustes, vaid ka nõukogudes.