Ettevõtlus on unistus millestki enamast

Ettevõtjad ja majandusinimesed murravad pead, kuidas parandada ettevõtluse ja ettevõtjate mainet. Loodetakse, et maine paranemise tulemusena valib rohkem inimesi elustiiliks ettevõtluse. Ikka selleks, et majandusel ja inimestel paremini läheks.

Eesmärk on üllas, kuid põhjus ja tagajärg on valepidi. Tavakodaniku, ja mis seal salata, ka paljude ettevõtjate endi arusaamise järgi on ettevõtja põhiline eesmärk teenida kasumit. Kuigi kasuahnus ja enesekesksus on iseenesest edasiviivad jõud, ei tajuta neid reeglina ühiskonnas positiivsete omadustena. On raske hinnata heaks ja vajalikuks kedagi, kelle tegutsemine on omakasupüüdlik. Pealegi paistab ettevõtja staatus väljaspoolt vaadatuna nagu saatuse kingitus – reeglina arvatakse, et investeeritud kapital ja teenitud tulu on ettevõtjale kuidagi kogemata või teenimatu kingitusena kätte tulnud.

Kindlust ei olegi. On see pilt realistlik? Kes oskab vastata? Teadagi kes – need, kes ettevõtlusega ise tegelevad. Ettevõtjad. Mis nad siis vastavad? Äkki midagi sellist:

„Kui ma olin jõudnud sellesse eluetappi, ei olnud mul õieti muud valikut. Minu kvalifikatsioonile vastavat mõistlikult tasustatud tööd polnud. Hea, kui mu oskusi üldse kusagil vaja oli. Leib oli vaja lauale tuua. Peale selle tahtsin midagi ära teha. Nii siis otsustasingi riskida. Vähe jäi puudu, et oleksin kaotanud kogu oma maise varanduse ja perekonnagi. Alguses tundus, et kõik läheb nagu lepase reega. Käive kasvas ja hakkas juba kasumit tekkima. Siis tulid esimesed tagasilöögid – majanduslangus, klientide maksmata arved, müügitöö ei edenenud enam, mitu töötajat lahkus pärevapealt, jne. Kaalusin allaandmist. Raha oli otsakorral. Olin sunnitud ellujäämiseks sõpradelt laenu võtma. Aga ma ei jätnud jonni. Rühkisin edasi. Sisimas teadsin alati, et saan hakkama. Esialgu ei olnudki suuremat eesmärki, kui ellu jääda. Aga unistus millestki enamast ei kadunud hetkekski.

Tegelikult ei saanudki ma aru, kus oli murdepunkt. Riske, närveerimist ja pingutamist on olnud kogu aeg. Nüüd on mured tegelikult suuremad – raha on rohkem, vara on rohkem, kaotada on rohkem. Lisaks vastutan peale enda ja oma pere veel hulga inimeste heaolu eest. Aga ma olen sellega ära harjunud. Ebakindlusest on saanud normaalne asjade seis. Teadmatus tuleviku ees, mis mõni aasta tagasi oleks mind ajanud närvivapustuse äärele, sunnib täna optimistlikult õlgu kehitama – küll siis kuidagi ära lahendame.

Oluline õppetund on olnud, et maailmas ei olegi kindlust. Kõik muutub ja suurema osa protsesside  üle meil kontrolli ei ole. Annad lihtsalt endast parima, et asjad muutuks paremaks.“

Kindlasti on veel tuhandeid teistsuguseid lugusid, aga iva ei muutu. Ettevõtlusega tegelemine on vaimselt (ja tihti ka füüsiliselt) ülimalt raske töö. See nõuab julgust, loovust ja sihikindlust. Teadmisi ka, aga kõiki neid teadmisi koolist ei saa. Saab vaid katsetades – st kogemuse kaudu.

Kogemuse kaudu. Kuidas siis parandada ettevõtluse mainet? Mida suurem on teadjate (ettevõtlusega katsetanute) osakaal ühiskonnas, seda kõrgemalt ettevõtjaid hinnatakse ja seda parem on ettevõtluse maine. Kes sporti teinud, see teab – platsil austatakse neid, kes ise palli mängivad.

Ettevõtlusega tutvustamist tuleb alustada juba lasteaias ja koolis. Lastele ei tohi teha piiranguid ettevõtluse juures viibimisele ja kaasalöömisele. Kui ikka isa on mehaanik, peab laps maast madalast käsielektrikäia kätte võtma. Mis siis, et on pagana ohtlik. Kui näppu lõikad, tuleb plaaster peale panna ja edasi töötada.

Paraku me ei saa ettevõtlust ega ettevõtlikkust õpetada, seda peab ise elama. Teatud väike hulk inimesi sünnib selle „geeniga“, teisi sunnib elu raskeid valikuid tegema. Aga on veel hulk vähekasutatud potentsiaali. Inimesi, kes ise ei tea, kui ettevõtlikud nad on või olla võiks. Selle seltskonna liikumapanemiseks on oluline, et neid kaasataks ettevõtlusse igal võimalikul juhul. Eelistatult noorelt, kui kaotada on vähe ja riskivalmidus on suur.

Olgu Eestis gümnaasiumi lõpetamise eeltingimuseks see, et on loodud või osaletud vähemalt ühe reaalselt tegevust alustanud või alustada üritanud (õpilas)ettevõtte loomises. Ettevõtte ja osaleja edukust ei mõõdeta. Oluline on osalemine. Kui seda rakendatakse kogenud mentorite toel, selguvad kiiresti need, kellel on potentsiaali ja huvi ettevõtlusega põhjalikumalt tegeleda. Õppimine on see niikuinii. Ja saame midagi ka ettevõtluse maine parandamiseks – need, kesise läbi ei löö, õpivad hindama neid, kes läbi löövad.

 

 

Autor: Vilja Kiisler, Rainer Aunpu