19 aastat võitlust turu ja iseendaga

Sattusin investeerimise juurde aastal 1995, kui lugesin Äripäevast pooljuhuslikult Saku Õlletehase ja veel paari ettevõtte erastamisest. Tundus põnev ning otsustasin väikese rahaga ka ise sellest osa võtta. Siis ei olnud meil veel börsigi. Ostnud Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi kaudu Saku Õlletehase aktsiaid ning müünud need paari kuu pärast korraliku kasumiga ära, valitses mu meeltes segadus. Kas see ongi nii lihtne? Ma ei teinud justkui midagi, aga pangakontol oli varasemast rohkem raha.

Majandus hakkas mind sügavamalt huvitama. Järgmisel aastal asusin õppima Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Algajal investoril oli kakskümmend aastat tagasi ja on ka täna kaks peamist probleemi – liiga vähe on nii teadmisi kui ka algkapitali. Erinevalt paljudest üliõpilastest olin ma väga kokkuhoidlik ning ei soovinud õppelaenu ning suvel teenitud sääste lihtsalt ära kulutada. Üritasin aktiivselt leida võimalusi, kuidas laenuna saadud summaga intressist enam teenida, põhikapitali säilitada ning kasvatada.

Lahtiste silmadega ringi käies avastasin valuutaturu. Minu elu lihtsaim rahateenimise võimalus on siiani pärit aastast 1996, kui ostsin ühest kommertspangast sularaha eest jaapani jeene ja vahetasin need 100 meetrit eemal asuvas teises pangas kroonideks tagasi. Sama protsessi kordasin kolm korda, kuni esimeses pangas jeenid otsa said. Teenitud kasumiga sain katta poole aasta olmekulud – üliõpilasele suur asi.

Ferrariga kiirteel. Aktsiaturu võimalustega võrreldes olid valuutaturu potentsiaalsed võidud siiski väikesed ning loogilise jätkuna otsustasin keskenduda kohalikule aktsiaturule, kus kaotamine tundus võimatu. Eriti pöörane oli 1997.aasta suvi, mil näiteks Eesti Ühispanga aktsia kallines kvartaliga pea kolm korda! Inimesed ümberringi kaotasid reaalsustaju. Tiina Joosut “Kapitali” saates oodati märksa enam kui ilmateadet, sest tema särava naeratuse taustal oli ülimalt meeldiv ikka ja jälle oma virtuaalsed võidud kokku arvutada. Selle kõrval oli Ernesto Preatoni oma hoiatustega „väike vastik“ Itaalia vanamees, kes meie pidu üritas rikkuda.  Tema Eesti Ühispanga aktsiate müük 1997 hilissuvel tundus täieliku rumalusena – mõelda vaid, müüa kindlalt ja pidevalt tõusvat aktsiat! Elu näitas, et elukogenud itaallasel oli siiski õigus. Sügisene börsikrahh ning sellele järgnenud Vene kriis tulid ootamatusena pea kõigile kohalikele investoritele, minule kaasa arvatud.

Pärast kiiret portfelli väärtuse tõusu ning ning veel kiiremat langust algtaseme lähedale otsustasin mõneks ajaks aja maha võtta ja oma tegevust rahulikult analüüsida. Piltlikult öeldes olin kogu aeg sõitnud Ferrariga kiirteel ning ei märganud ees ootavat kurvi.

Raske oli endale tunnistada, et olin olnud täielik võhik, kes mängis mängu, mille reegleid ta ei teadnud. Lugedes Benjamin Grahami, Warren Buffeti, Seppo Saario jt raamatuid, sain aru, et olin kogu aeg ostnud aktsiat, mitte firmat. Ma olin keskendunud valedele asjadele ja polnud osanud hinnata firmade väärtust. See viga tuli parandada, sest investeerimine paelus mind endiselt, uskusin sellesse ka kõige mustematel päevadel. Kooliraha makstud ning investeerimisstrateegia ümber kujundatud, suutsin üsna mõõdukate tagasilöökidega läbi seilata nii USA 2000. aasta börsikrahhist kui ka sajandi hulleimast finantskriisist aastal 2008.

Ülbus tuleb enne langust. Investeerimise üks peamisi eesmärke võiks olla, et sellest laekuvad rahavood katavad ajapikku kõik jooksvad kulutused. Minul kulus selle taseme saavutamiseks kaheksa aastat. Jõukaks saate seda varem, mida enam suudate säästa ning investeeringuid kasvatada, hoides samal ajal kulutused mõistlikul tasemel. Olge ahned siis, kui teised on hirmul, ning vastupidi.

Tagantjärele vaadates on turgudel alati olnud parimad ostukohad just siis, kui olen ka ise tundnud turgude järjepideva languse pärast lootusetuse tunnet. Samuti on oluline meeles pidada, et ülbus tuleb enne langust. Kui teie ise ja inimesed teie ümber muutuvad liialt eufooriliseks, on viimane aeg positsioonid müüa.

Algajate investorite üheks peamiseks veaks on keskendumine aktsiate hindade omavahelisele võrdlemisele ning nii tundub sageli 1 eurone aktsia odavam ja parem olevat kui 10 eurone. Oluline on endale selgeks teha, milline on konkreetse ettevõtte õiglane väärtus ning kui turg pakub võimalust osta firmat oluliselt alla õiglase väärtuse, siis seda ka teha. Seejärel on vaja ainult kannatust, et oodata. Turg võib küll olla palju kauem ebaefektiivne kui sina likviidne, kuid varem või hiljem saavutab häid majandustulemusi näitav firma börsil oma õiglase väärtuse.

Nii nagu toidupoodi ei peaks minema tühja kõhuga, ei tohi ka aktsiaid osta ega müüa emotsionaalselt ebastabiilses olekus. Börs ei ole mäng, kuid inimesed muudavad selle sageli ise enda jaoks lotoks, sest ei hinnata firmade õiglast väärtust ega kontrollita enda emotsioone.