Investor Toomas otsib tööd vabale rahale

Mu kontol seisab 60 000 eurot vaba raha ja seetõttu otsustasin võtta ühendust pankade investeerimisnõustajatega, kellelt küsida nõu raha paigutamise kohta. Käisin mitmes kontoris kohal, joonistasime koos nõustajaga tootluskõveraid, vaatasime maailma börside hetkeseisu, rehkendasime portfelli jaotust, kuid paraku pidin tõdema, et sellest infost mulle eriti kasu polnud.

Siinkohal ei tahaks ma heita kivi investeerimisnõustajate kapsaaeda, kuna nemad ei saagi öelda, kuhu peaks investeerima või millal on täpselt õige ostuhetk. Nad saavad näidata, kuidas fondidel aja jooksul läinud on, mida tasuks arvesse võtta portfelli hajutamisel ning millised on riskid ja teenustasud. Mulle öeldi ka kohe välja, et pank ei tohi midagi soovitada, vaid saab anda vaid nõu.

Ma ei hakka ühelegi pangale reklaami või antireklaami tegema, kuid minu esmamulje investeerimisnõust oli pisut nukker. Näiteks suunas üks pank mind esimese asjana kohe isiksuse testi tegema, mille põhjal selgus mu riskitaluvus. Vastavalt sellele hakkas panga internetileht mulle pakkuma investeerimistooteid, mis olid siis erineva riskiastmega fondid. See tähendas, et tegelikult oli mu nõustajaks arvutiprogramm. Ka ei küsitud minult enne, kui pikk investeerimiskogemus mul on, millised on olnud võidud ja kaotused.

Teises pangas oli finantsnõu asjakohasem ja sain ka oma küsimustele vastuseid näost näkku kohtudes. Seal soovitati mulle võlakirjafonde, kuid asja konks peitus selles, et sisenemistasud olid üsna kõrged. See tähendas, et oleksin pidanud osakute eest maksma 10% üle nende turuhinna. Ehk kui oleksin investeerinud 5000 eurot, oleksin pidanud maksma 5500, et fondi sisse saada. Seega oleks kahjum juba alguses olnud 500 eurot ning selleks, et kaotus tasa teha, oleks pidanud fondiosakute väärtus kindlalt üles minema.

Samas anti mulle nõu, kuidas vaba raha hajutada: üks osa paigutada võlakirjafondi, teine osa aktsiafondi ning jätta mingi osa rahast niisama kontole – kas siis fondiosakute juurde ostmiseks languse ajal või igaks juhuks tagavaraks. Investeerimishorisont võiks sellisel juhul alata kolmest aastast.

Käisin ka kolmandas pangas, kuid ka nende soovitus oli valida riskitasemele vastav fond. Kui soovisin küsida nõu mõne konkreetse aktsia kohta, mis mul osturadaril võiks olla, öeldi, et üksikaktsiad pole nende pädevuses ning selliseid soovitusi nemad ei anna.

Kuna pangahoiuste intressid on olematud, otsustasin pöörduda hoiuühistute poole, kus intressid märksa kõrgemad. Sellised aastaintressid oleksid sarnased LHV võlakirjadelt saadava 6,5protsendilise intressiga. Põhjalikumalt uurides selgus, et taolised ühistud on oma olemuselt riskifondid.

Tartu Hoiu-Laenuühistust öeldi, et liikmeid on neil üle 1250, leping sõlmitakse 1- või 2aastasele perioodile ning miinimumsumma, mida ühistusse investeerida saan, on alates 1000 eurost, ülempiiri pole seatud. See tähendaks, et kui hoiustaksin 60 000 eurot ühe aasta, oleks intress 5,5%, millest läheb maha tulumaks. Aastas teeniksin puhast intressi 2640 eurot, millelt on tulumaks maha arvestatud ning kaheaastase perioodi korral on intress 6% aastas ning puhas intressitulu 2880 eurot, juriidilisele isikule tulumaks ei rakendu.

Ligi 700 liikmega Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistust pakuti mu rahale suisa üle 8% intressi. Selline tootlus on saavutatud sellega, et ettevõte pakub tagatisega laene maksejõulistele klientidele. Sinna investeerides oleks sama lugu – eraisikuna tuleb hoiuseintressidelt tasuda 20% tulumaksu, ettevõttele tulumaks ei rakendu.

Paraku pole hoiuühistutel riiklikku garantiid, seega hoiuseid riik ei kindlusta. Tartu Hoiu-Laenuühistust öeldi mulle rahustuseks, et ühistu antavad laenud on kinnisavaraga tagatud ja hüpoteegiga kaetud laenud, et viia risk miinimumini.

Laenuäridest olen end eemale hoidnud. Ainuke laenuinstrument mu portfellis on olnud LHV võlakirjad ja tõenäoliselt sellega see asi ka piirdub.

Igas kommertspangas olid ka privaatpanganduse portfellihaldurid, kuid nende jutule mina paraku oma 60 000 euroga ei pääsenud. Selgus, et privaatpanganduse kliendiks saamiseks on vaja vähemalt 100 000 eurot. See oleks taganud mulle isikliku kliendihalduri, võimaluse kohtuda investeerimisspetsialistidega, uusi vidinaid, nagu Platinum- või Gold-krediitkaart ning tikuvõileivad ja soe kohv investeerimisseminaridel. Samas, kuna olen juba üle kümne aasta investeerinud iseseisvalt, siis oleks mulle vastuoluline usaldada oma raha kellegi teise kätte.

Kohati tundub mulle, et mu portfelli kasvule on 250 000 euro juures tulnud ette klaaslagi. Seetõttu käisingi uurimas võimalusi, mida pangad investoritele pakuvad. Võib-olla olid mu ootused liiga kõrged ning lootsin saada sellist nõu, nagu ma ise kommentaarides iga päev jagan – huvitavad aktsiaideed, aktsiate ostu- või müügisoovitused ning mõni huvitav sektor, millele tasuks tähelepanu pöörata. Olen ju ka selline investor, kelle portfellis on ülekaalus aktsiad ning fondidesse ma ei investeeri. Seetõttu võin julgelt öelda, et olen haaranud ise ohjad enda finantstuleviku loomiseks.

Tunnen pisut kaasa neile investoritele, kes piirduvad investeerimises ainult pankade pakutavate fondidega. Risk on seal küll väiksem, kuid seda on ka tulusus. Samuti tasuks pöörata tähelepanu sellele, et pangad teenivad teenustasudelt suuri summasid, sealjuures ei loe, kas ka investor midagi teenib.

Ka ei maksaks investoritel end lasta pimestada fondide suurest tootlusest. Kui küsisin nõustajatelt, et mis on kõige populaarsemad fondid sel aastal, öeldi, et need, mis olid eelmisel aasta suurima tootlusega. Kuid ajalugu on näidanud, et aastad pole vennad ning kui ühel aastal läheb fondil hästi, ei pruugi järgmisel aastal samamoodi minna.

Need, kes kavatsevad mu vabale rahale teha tööpakkumist, võtke arvesse, et ma ei investeeri füüsilisse kulda või hõbedasse, futuuridesse, optsioonidesse, võimendusega ETFidesse, üürikinnisvarasse, autodesse, kunsti ega aastakümneid säilivasse alkoholi.