Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Venezuela: kuidas rikas riik vaeseks jäi
Venezuela majanduslik olukord on väga raske.Foto: epa
Naftast sõltuval Venezuelal pole praegu hästi mitte ükski asi: inimesed nälgivad, majandus on ummikus ning tunneli lõpus valgust näha ei ole.
Igapäevaelu Venezuelas on välismeediasse lekkinud info põhjal katastroofi meenutav: erakordselt paljud lapsed on haiged, samas arstidel pole piisavalt ravimeid või tehnoloogiat, et teha kas või tavalist röntgenit. Elektrikatkestused on nii tavapärased, et neid ei panda vaat et enam tähelegi.
Täna toimub Venezuelas referendum ning asjaosaliste sõnul on kadumas viimnegi demokraatia kübe, mis veel alles jäänud on. Kui referendum õnnestub, tähendaks see, et praegune juht Nicolas Maduro võib põhiseaduse ümber kirjutada ning praeguse Rahvusassamblee laiali saata. Olgu öeldud, et viimases on praegu ülekaalus opositsioonijõud. Ja uude Rahvusassambleesse saaks Maduro valida juba need, kes talle endale mugavad tunduvad.
Venezuela oli kunagi Ladina-Ameerika rikkaim riik. Nüüd on sellest järele jäänud vaid ilus mälestus, mis ilmselt ei aita kuigi palju leevendada seda kaost, mis riigis praegu valitseb.
Kunagisest hiilgusest viletsusse
Venezuelas on ametlikult maailma suurimad naftavarud ning mõistagi baseerus riigi kunagine majanduslik hiilgus suures osas just mustal kullal. 1990. aastatel oli Venezuela Ladina-Ameerika majanduse lipulaev ning sisuliselt ka edukuse sümbol.
Samal ajal hakkas riigis tekkima palju erinevaid probleeme. Raha koondus rikaste kätte, mistõttu majanduslik erinevus rikaste ja vaeste vahel kasvas mäekõrguseks. Aastal 1999 valiti riigi presidendiks Hugo Chavez ning riik pöördus sotsialistlikule teele. Populism õitses. Suhted USAga halvenesid ning selle asemel sai riik sõbraks Venemaa ja Hiinaga, kes Venezuelale ka miljardeid dollareid laenu andsid. Riik kulutas meeletuid summasid erinevatele sotsiaalprogrammidele ja -toetustele, fikseeris hinnad ning riigistas eramaa. Viimase vastu kadus riigijuhtidel aga kiiresti huvi ning majandus hakkas üha enam põhinema nafta müügil.
Inflatsiooni ja töötuse kasv
Chavezi järel presidendiks saanud Nicolas Maduro püüdis oma eelkäija poliitikat järgida, ent kuna nafta hind hakkas paari aasta eest suurelt langema, ei lasknud esimesed probleemid end oodata. Kui 2014. aastal maksis barrel 100 dollarit, siis praegu on see umbes 50 dollari juures ehk Venezuela sissetulek on jäänud poole väiksemaks.
Venezuelas kehtestatud hinnakontrollist on saanud riigis väga suur probleem. Maduro annab aina korraldusi raha juurde trükkida. Inflatsioon riigis on meeletu. Hinnad tõusevad uuel aastal ilmselt 2000% võrra.
Samal ajal on mitu suurkompaniid, näiteks Pepsi ja General Motors, teatanud riigist lahkumisest. Töötus on Venezuelas kasvanud kiiresti, jõudes tänavu IMFi andmeil 25%ni.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.