Kas pensionikogumisel on üldse mõtet?

Foto: Erik Prozes
Liina Laks • 14 veebruar 2018
Jaga lugu:

Läinud kuul sai pensionirindelt raporteerida, et fondid on taas plussis, kuid erinevused fondide vahel on märgatavad.

Võtsime vaatluse alla aastatel 2002-2009 pensionifondiga liitunud inimeste portfellid - ja käärid on kainestavad. Kui kõige kiirema kasvuga fond kasvatas 15 aasta jooksul raha pea 35 protsenti, siis nirumad alla 10 protsendi. Ja seda inflatsiooniga korrigeerimata.

Kõige paremas rahalises seisus on need, kes alustasid pensionikogumist 2002. aasta aprillis LHV XL-nimelises pensionifondis: nad on jaanuari seisuga sisse maksnud 8865 eurot ja pank on sellest teinud 12 062 eurot.

Kõige vähem on selle ajaga kasvatanud raha Swedbanki pensionifond K1 – 9429 eurole. 10 000 euro piiri on selle ajaga ületanud 10 fondi, 3 neist pole sellest künnisest üle saanud.

Hiljem liitunute pensioniraha vahel laiutavad samuti suured käärid. 2009. aastal fondi valinute seast suurendasid oma jaanuariks sissemakstud 5910 eurot kõige enam Swedbanki K4 ja Luminor A Plussi pensioniosakute omanikud, vastavalt 7225 ja 7162 eurole. See teeb 8 aastaga umbes 22 protsenti tootlust. Samas ei tohi unustada, et tootlusele töötab vastu inflatsioon, mis mullu jäi 3,4 protsendipunkti juurde.

On üldse pensionifondi kogujal lootust inflatsiooni eest ära joosta? „On ikka,“ leiab Tuleva Fondide üks asutaja ning juhatuse liige Tõnu Pekk. „Isegi Eesti pankade fondides pensionit koguvate inimeste vara on seni inflatsiooniga sammu pidanud (reaaltootlus on nullilähedane, aga siiski kergelt positiivne). Kui suudame kulud madalal hoida, on turud pikas plaanis suutnud pakkuda inflatsioonist oluliselt kõrgemat tulemust. Aktsiaturgude tootlus viimase 110 aasta jooksul on olnud keskmiselt 5% üle inflatsiooni,” ütles fondijuht.

Süsteemile restart

Kõik Eesti fondihaldurid on ühel meelel, et rahvas kogub vanaduspõlveks liiga vähe raha. Swedbanki investeerimisfondide juhatuse esimees Kristjan Tamla nentis, et enamiku Eesti inimeste ainukeseks pensionisäästuks kipubki olema teine sammas.

„Tänase I ja II samba maksemäära juures on enamiku inimeste pension napp 40% keskmisest palgast. Swedbanki arvates on pensionisüsteemi lisaraha toomiseks kaks lihtsat võimalust. Esiteks vabatahtliku, kuid maksusoodustust sisaldava tööandjapensioni loomine. Ja teiseks II sambasse vabatahtlik suurem isiklik panus praeguse kahe protsendi asemel,” ütles Tamla.

”III sambasse koguvad vähesed ning kogutu summad ei ole suured, mis tähendab, et neist ei piisa pensionil tööeaga võrdväärseks finantsiliseks võimekuseks. Üsna kõnekas on fakt, et III samba kogumaht on 24 korda väiksem kui II samba oma,“ kinnitas ka Joel Kukemelk, LHV Varahalduse juhatuse liige ja LHV passiivsete fondide fondijuht. Ka tema pooldab maksete suurendamist ja tööandjapensioni loomist.

„Eesti vajab paremat, mõõdetavate eesmärkidega pensionistrateegiat, muidu läheb meil elu väga kurvaks,“ ütles Tõnu Pekk.

Fonditasud edu ei taga

Eelmine aasta möödus pensionifondidele haruldaselt hästi ning ka tänavu loodetakse head tootlusnumbrit. Kui varem on harjutud pensionifondidelt nägema kõige enam paariprotsendist tootlust, siis sedapuhku näitas mõnigi fond lausa kümneprotsendist tõusu.

Viimasel 12 kuul olid hea tootlusega eelkõige agressiivse strateegiaga fondid. Haldustasu suurus (mis lühiajalises plaanis mõju ei avalda, aga kuna sageli tuuakse kõrgemate tasude „müügiargumendina“ välja kõrgem tootlus, siis on seda paslik kõrvutada): tippu jõudis igat masti fonde ning tipus troonib LHV passiivselt juhitud indeksfond. (VT TABEL).

Muret teevad võlakirjad

SEB Varahalduse fondijuht Endriko Võrklaev jäi mulluse tulemusega rahule – tema sõnul on pikemas plaanis Eesti inflatsiooni ületatud. „2017. aastal aitas pensioniraha kasvatamisele kaasa oskus tõlgendada makrotrende. Ehkki meediapildis domineerisid aasta esimesel poolel pealkirjad kõiksugu riskidest meie ümber, siis maailmamajandus taastus harva nähtavas üksmeeles ja turgude närvilisust peegeldavad indikaatorid andsid sõnumi, et nii häid aegu pole ammu nähtud,“ ütles Võrklaev. Seevastu maksis kätte liigne optimism dollari suhtes, mis euro vastu enam kui 10 protsenti nõrgenes, lisas ta.

Mis saab aga tänavu? „Globaalne majandus on tugev ja see küll toetab riskivarasid, kuid probleemiks on aastaid väga madalal püsinud intressimäärad ning inflatsiooniootused, mis on mõlemad viimase poole aastaga kiiresti ülespoole liikuma hakanud. Kõrgem inflatsioon ja kõrgemad intressimäärad sunnivad investoreid ümber hinnastama nii võlakirju, kinnisvara kui ka aktsiaid, mis on ligi kümme aastat kestnud pulliturul kerkinud üle ajalooliste keskmiste,“ ütles Joel Kukemelk. Ta ise jäi kõige enam rahule sellega, et pensionifondidel õnnestus mullu 170 miljonit Eestisse investeerida.

Kristjan Tamla rõhutas, et neil jäi isegi inflatsiooniga korrigeerituna miinusesse vaid 100protsendine võlakirjafond K1 – teised olid ka inflatsiooni lahutades plussis. „Alates II samba fondide loomisest on sissemaksetega kaalutud pensionifondi K4 tootlus ületanud inflatsiooni pea 15% võrra ja Eesti suurima pensionifondi K3 tootlus 7% võrra. Pensionifondi K2 tootlus, kus on väiksema riskiga võlakirjade osakaal minimaalselt 75% fondi portfellist, on tootlus sarnane inflatsiooniga,” ütles Tamla.

Tõnu Pekk soovitab praegu võlakirjafondidest kauge kaarega mööda käia. „Tänaste intresside juures võin üsna kindlalt ennustada, et madala kuluga võlakirjafondidel on šanss saavutada nullilähedane, aga siiski kergelt positiivne tulemus. Kui just maailmas lähiaastatel midagi väga katastroofilist ei juhtu…" rääkis ta.

Tema sõnul ootab kõrgema kuluga võlakirjafondides investoreid üsna kindlalt negatiivne tulemus: tasud söövad ära rohkem raha, kui võlakirjadelt teenitavad intressid suudavad sisse tuua. Pekk soovitab võlakirjafondi ainult juhul, kui pensionivara hakatakse kasutama enne 10 aasta möödumist – muul juhul tuleb meeles pidada, et kuigi riskivaba tulu olemas pole, tuleks valida selline fond, mis investeerib aktsiatesse nii suure osa varast kui võimalik.

Võlakirjadel hoiab kullipilku peal ka Võrklaev – just seal näeb ta tänavu suurimat väljakutset. „Aasta algus näitas, et valitsusvõlakirjad ei ole käitunud traditsioonilise turvasadamana ja seetõttu tuleb taktikaliste otsuste puhul otsida ka teisi kaitsvaid varaklasse. Kuna eelmisel aastal oli turgude närvilisus rekordiliselt madal ja turuosalised tegid sellele suuri panuseid, siis sel aastal on põhjust oodata kõrgemat aktsiaturgude kõikuvust,“ ütles Võrklaev.

Veebruaris tegid maailmaturud läbi nii järsu kukkumise, et kardeti korrektsiooni ja lausa kriisi saabumist.

Mõtle varakult alternatiividele

Kuigi jutt käib pensionifondidest, tasub inimestel kaaluda ka alternatiivseid viise pensionieaks varanduse kasvatamiseks.

Swedbanki kogemuse järgi hakatakse Eestis pensionile mõtlema siis, kui ollakse jõudnud 50ndatesse eluaastatesse – aga see on selgelt liiga hilja, märkis Tamla. Pigem tuleks pensioniplaan paika panna juba varastes 30ndates – siis on aega ja võimalust, midagi ära teha, et vanaduspõlves tõepoolest leib laual oleks. Nii esimene kui ka teine ja isegi kolmas pensionisammas selleks täit kindlust paraku ei anna.

Võimalusel tuleks kaaluda teisi instrumente: investeerimine – näiteks kinnisvarasse ja aktsiaturgu. Kuid ka iseendasse – et uute teadmistega palgatöö kõrvalt näiteks ettevõtlusega tegelema hakata. Kuigi ettevõtjad kurdavad töökäte nappuse üle, siis tuleb öelda, et palgatöö toob üliharva jõukuse ja sellise raha, millega investeerimine tõeliselt ära tasuks.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt