Taevas ei kukkunudki alla!

Parlamendivalimised on toimunud, rahvas on oma hääled andnud, läbirääkimised on peetud, koalitsioonilepe on sõlmitud, kuid siis ütleb president, et talle üks ministrikandidaat ei sobi. Ähvardab seejärel  uute valimistega ning kutsub valitsust moodustama hoopis parteisse mitte kuuluva tipprahandusametniku.

Selge see, et esialgu lõi selline toiming kõik pahviks ja pani ka valimised võitnud partei liidrid kukalt kratsima. Kuid pikalt ei mõeldud, vaid soovitati sellele ebasoovitavale ministrikandidaadile anda teine portfell ning selline variant lõpuks sobis. Kuna kõik need sündmused võtsid paar nädalat aega, siis jõudsid finantsturud selle aja jooksul muidugi tublisti liikuda. Ja nagu ebastabiilsete olukordade puhul ikka – allapoole.

Esiteks oli juba esialgne hinnang Itaalia uuele valitsuskoalitsioonile meedialt ja osalt analüütikutelt investorite jaoks hirmutav. Rõhutati seda, et uus valitsus ei taha euroala reeglite järgi toimida ning tahab teha suuri eelarvekulutusi, nii et Itaalia valitsuse niigi suure võlakoorma vähendamise asemel ähvardab valitsuse võlakoorem hoopis kasvama hakata. Meedias räägiti koguni uuest euroala kriisist. Need olid siis oletused, mis tulenesid uue valitsuse liidrite sõnavõttudest ning vaadates kokku pandud valitsusprogrammi.

Finantsturud reageerisid esialgse langusega juba valimiste järel märtsis, kuid seni, kuni polnud näha, kes täpsemalt valitsuse ikkagi moodustavad ja millistele kokkulepetele jõutakse, jõudis Itaalia aktsiaturg kuni poole maini tõusta. Seda isegi hoolimata sellest, et võlakirjaintressid hakkasid tasapisi ülespoole liikuma. Kuid siis hakkas juhtuma – niipea, kui avaldati uue valitsuse programm, tundus paljudele, et uus valitsus soovib senise majandusliku ja rahandusliku korralduse Itaalias pea peale pöörata. Suuremad valitsuskulutused, heldemad sotsiaaltoetused, kodanikupalk töötutele jne. Küsimus oli, kust võetakse selleks raha? Ei aidanud siin ka uue valitsuse liidrite kommentaarid, et me lihtsalt soovime valitsuse käitumismustrit muuta, sest mis mõtet on kokkuhoiul, kui see ei anna soovitud majanduskasvu?

Igal juhul Itaalia valitsuse 10aastase võlakirja intress tõusis mai alguse 1,78% pealt mai lõpuks 3,18%-le. Võlakirjaturul on see kolossaalne muutus! Itaalia aktsiaturg kukkus mai alguse tipust mai lõpuks 13%. Eriti palju said kannatada pankade aktsiad, mis langesid mai tipu tasemelt üle 25%. Pangad, mis  olid alles välja tulnud suurte laenukahjude mahakandmisest ning pankade päästeoperatsioonist valitsuse poolt.

Kuid läks vaja ainult ühte meest, et rahu tuleks börsile tagasi. Selleks meheks Itaalia uus majandusminister Giovanni Tria. Kui euroala kriisi ajal 2012. aastal oli selleks Mario Draghi, kes ütles, et euro toetuseks teevad nad kõik, mis vaja, ning finantsturud rahunesid, siis nüüd ütles Tria, et uuel Itaalia valitsusel pole mingit plaani euroalast lahkumist isegi kaaluda ning nendel on kõige olulisem Itaalia rahanduslik stabiilsus. Sellest piisas, et Itaalia pankade aktsiad hüppasid ühe päevaga 5-6% ülespoole ning tõus jätkus ka järgmistel päevadel. Nii et mõnikord piisab vaid ühest sõnast, ja turud on tagasi rahulikes vetes.